Kaksikmonarhia
|
See artikkel räägib üldisest mõistest või nähtusest, mida ajaloolased võivad tagantjärele poliitiliste süsteemide kohta kasutada. Kaksikmonarhiana tuntud kindla nähtuse kohta vaata Austria-Ungari. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2011) |
Kaksikmonarhia tekib, kui kaht eraldi kuningriiki valitseb sama monarh, järgitakse sama välispoliitikat, eksisteerib kahepoolne tolliliit ja omatakse kombineeritud sõjaväge, kuid muul viisil ollakse iseseisev. Mõistet kasutatakse tavaliselt Austria-Ungari puhul, kus kaksikmonarhia eksisteeris aastatel 1867–1918.
1870. aastatel, kasutades Austria-Ungari kaksikmonarhiat mudelina, kavandasid Walesi prints (hilisem kuningas Edward VII) ja William Ewart Gladstone, et Iirimaa ja Suurbritannia moodustavad kaksikmonarhia. Nende jõupingutused olid edutud, kuid ideed kasutas 1904. aastal Arthur Griffith oma teoses "The Resurrection of Hungary". Griffith märkis, kuidas 1867. aastal muutus Ungari Austria keisririigi osast eraldi samaväärseks kuningriigiks Austria-Ungaris. Kuigi ta ise ei olnud monarhist, propageeris Griffith sellist lähenemist Briti-Iiri suhetele. Idee ei olnud vastuvõetav teistele Iirimaa poliitilistele juhtidele ning Iirimaa lahkus lõpuks Suurbritannia ja Iirimaa ühendusest, moodustades 1922. aastal omaette riigi nimega Iiri Vaba Riik.
Hiljem on ajaloolased kasutanud seda mõistet ka teistel näidetel, kus üks kuningas valitseb kahte riiki, nagu Henry V ja Henry VI, kes olid 15. sajandil edukad kuningad nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal pärast nukuriigi moodustamist suurel osal Prantsusmaast Saja-aastase sõja ajal (vt Inglise ja Prantsuse kaksikmonarhia), ning Taani-Norra oli kaksikmonarhia, mis eksisteeris aastatel 1536–1814.
Kaksikmonarhia ei ole tingimata personaalunioon. Personaalunioonis valitseb kahte või enamat kuningriiki sama isik, kuid valitsusstruktuurides ei ole midagi ühist. Personaalunioonis riikidel on igaühel eraldi sõjavägi, eraldi välispoliitika ja eraldi maksud. Selles mõttes ei olnud Austria-Ungari personaalunioon, kuna mõlemad riigid jagasid valitsust, mis valitses välispoliitikat, sõjajõude ja rahandust.