Euroopa vahetuskursimehhanism

Euroopa vahetuskursimehhanism (European Exchange Rate Mechanism ehk ERM) on Euroopas valuutakursi muutlikkuse vähendamise ja rahalise stabiilsuse saavutamise süsteem, mille võttis 1979. aasta 13. märtsil Euroopa Rahasüsteemi osana kasutusele Euroopa Majandusühendus. Mehhanism võeti kasutusele majandus- ja rahaliidu ettevalmistamise ja ühtse valuuta euro kasutuselevõtu (1. jaanuar 1999) raames.

Pärast euro kasutuselevõttu poliitika muutus ja euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmesriikide valuuta seoti euroga. Eesmärk oli parandada nende valuutade stabiilsust ja tekitada hindamismehhanism, et euroala võimalikke liikmeid hinnata. Seda mehhanismi tuntakse lühendiga ERM II ja see asendas senise mehhanismi ERM. Praegu sisaldab ERM II ainult ühte valuutat, mis on Taani kroon.^[1]

ERM põhineb valuuta fikseeritud vahetuskursi marginaalidel, kuid vahetuskursid muutuvad nende marginaalide piires. Süsteemi tuntakse ka kui pooleldi seotud süsteemi. Enne euro kasutuselevõttu põhinesid vahetuskursid Euroopa valuutaühikul, mille väärtuse määras ära valuutakorvis osalevate valuutade kaalutud keskmine.^[2]

Eküüdes väljendatud keskkursside põhjal arvutati välja kahepoolsete kursside võrgustik (tuntud kui pariteedivõrgustik) ja valuutakursside kõikumised tuli hoida 2,25% suuruse marginaali piires kummalegi poole (välja arvatud Itaalia liir, Hispaania peseeta, Portugali eskuudo ja Suurbritannia naelsterling, millel oli lubatud kõikuda ±6%).^[3] Osalevaid valuutasid kaitsesid vahetuskursi suuremate kõikumiste eest otsusekindel sekkumine ja laenudega seotud kokkulepped.

Väidetavalt otsustas Suurbritannia varakantsler Denis Healey aastal 1979 ERM-iga mitte liituda seetõttu, et see võiks olla kasulik Saksamaa majandusele, hoides seega ära Saksa marga tugevnemise teiste riikide majanduse kulul.^[4]

 Pikemalt artiklis Euro ajalugu

Euro vahetas Euroopa valuutaühiku eküü valuutaturgudel kursiga 1 : 1 välja 1999. aasta 1. jaanuaril. Kuna aastatel 1979–1999 toimis Saksa mark eküü jaoks de facto ankurvaluutana, esines valuuta sidumisel eküüga (võrreldes selle sidumisega Saksa margaga) vaid väikseid erinevusi.

Euroala koos selle esimese 11 liikmesriigiga rajati 1999. aasta 1. jaanuaril ja euroala esimene laienemine, mis hõlmas vaid Kreekat, toimus 2001. aasta 1. jaanuaril ehk aasta pärast seda, kui euro oli tegelikult ringlusse lastud. Ala järgmine laienemine hõlmas aastal 2004 Euroopa Liiduga liitunud riike (sulgudes on toodud aasta, mille 1. jaanuaril riik euroalaga liitus): Sloveenia (2007), Küpros (2008), Malta (2008), Slovakkia (2009), Eesti (2011), Läti (2014) ja Leedu (2015).

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on blokiga liitunud pärast Maastrichti lepingu allkirjastamist aastal 1992, on ühinemislepingute järgi kohustatud euro kasutusele võtma.^[5] Ent viiest euro majanduslikust lähenemiskriteeriumist viimane, mis tuleb täita selleks, et euro kasutuselevõtuks kvalifitseeruda, on vahetuskursi stabiilsuse kriteerium. Selle jaoks on vaja olla ERM-i liige vähemalt kaks aastat, ilma et esineks suuri pingeid valuuta vahetuskursi asjus.^[6]

Euroopa vahetuskursimehhanismi süsteemis osalemiseks pidi Iirimaa peatama 1979. aastal Iiri naela pariteedi Suurbritannia naelsterlingiga, kuna viimane, mis ei olnud üks ERM-i valuutadest, tugevnes ERM-i valuutade suhtes vahetult pärast süsteemi käivitamist. Nende kahe valuuta omavaheline pariteet oleks aga viinud Iiri naela väljapoole kokkulepitud vahemikku. Vahetuskursimehhanismi tingimuste täitmiseks nõutigi seetõttu Iirimaa valitsuselt kahe naela vahelise pariteedi katkestamist.^[7]

 Pikemalt artiklis Must kolmapäev

Suurbritannia liitus 1990. aasta oktoobris küll Euroopa vahetuskursimehhanismiga, kuid oli sunnitud programmist lahkuma juba kaks aastat hiljem – pärast seda, kui nael sattus valuutaspekulantide, sealhulgas George Sorosi tegevuse tõttu suure surve alla. Selle tagajärjel 1992. aasta 16. septembril aset leidnud kokkuvarisemist hakati hiljem kutsuma mustaks kolmapäevaks. Et Suurbritannia majandusel läks pärast 1992. aastat väga hästi, on sellesse sündmusse suhtumist revideeritud ja seda on hakatud kutsuma ka valgeks kolmapäevaks.^[8]

Pärast seda, kui Suurbritannias oli 1990. aastal majanduslangus, hakati poliitik Norman Tebbiti järgi ERM-ile viitama kui igavesele langusmehhanismile (Eternal Recession Mechanism, lühidalt samuti ERM).^[9] Suurbritannia kulutas üle 6 miljardi naela ainuüksi selleks, et hoida oma valuutat ettenähtud kitsastes piirides. Selleaegsetes raportites märgiti ära, et ainuüksi George Sorosi 1 miljardi naela suurune kasum võrdus enam kui 12 naelaga iga Suurbritannia mehe, naise ja lapse kohta^[10][11][12], ning Sorosit kutsuti neis meheks, kes laostas Inglismaa Panga.

Suurbritannia kui Euroopa vahetuskursimehhanismi liikme süüks pannakse ka selleaegse majanduslanguse pikendamist.^[13] Selles, et Suurbritannia mehhanismist lahkus, nähti majanduslikku ebaõnnestumist, mis oli ka üks põhjusi, miks John Majori juhitud konservatiivne valitsus kaotas 1997. aasta üldvalimised. Kaotusest ei päästnud ka asjaolu, et just tänu selle valitsuse tegevusele pärast musta kolmapäeva oli majanduselu edenenud ja töötus vähenenud.^[14]

Et mehhanismi Prantsuse frangi ja teiste valuutade vastu suunatud spekulatsioonidega kohandada, laiendati 1993. aasta augustis marginaali 15%-ni.^[15]

1998. aasta 31. detsembril külmutati euroala riikide Euroopa valuutaühiku vahetuskursid. Sellega pandi alus valuutaühikule pariteedi alusel järgnenud rahaühiku euro väärtusele.^[16]

Aastal 1999 asendas ERM II esialgse mehhanismi ERM.^[17] Uude vahetuskursimehhanismi kuulusid alguses Kreeka drahm ja Taani kroon, kuid pärast seda, kui Kreeka aastal 2001 euro kasutusele võttis, jäi Taani kroon ainsaks osalevaks liikmeks. ERM II valuutal on lubatud kõikuda ±15% piires euro keskkursi suhtes. Krooni puhul hoiab aga Taani keskpank Danmarks Nationalbank vahetuskurssi kitsamas vahemikus ±2,25% võrreldes keskkursiga (1 Taani kroon võrdub 7,46038 euroga).

Euroopa Liidu liikmesriikidelt, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud, eeldatakse enne euroalaga liitumist vähemalt kahe aasta pikkust osalemist ERM II mehhanismis.^[5][6]

Kümme uute liikmesriikide keskpanka said 2004. aasta 1. mail ERM II keskpankade lepingu osalisteks. Riikide valuutad ise pidid saama osaks ERM II mehhanismist, kuid seda kuupäevadel, mis tuli alles kokku leppida.^[18]

Eesti kroon, Leedu litt ja Sloveenia tolar kaasati ERM II mehhanismi 2004. aasta 28. juunil; Küprose nael, Läti latt ja Malta liir 2005. aasta 2. mail; Slovakkia kroon 2005. aasta 28. novembril.^[19] Kõik need riigid liitusid hiljem euroalaga ja lahkusid seega ERM II-st: Sloveenia 1. jaanuaril 2007, Küpros ja Malta 1. jaanuaril 2008, Slovakkia 1. jaanuaril 2009, Eesti 1. jaanuaril 2011, Läti 1. jaanuaril 2014 ning Leedu 1. jaanuaril 2015.^[20]

Alates 2016. aastast on Taani kroon ainus ERM II mehhanismis osalev valuuta. Kehtivate ühinemislepingute järgi peavad mehhanismiga liituma ka Rootsi valuuta (Rootsi kroon), kolme 2004. aasta 1. mail Euroopa Liiduga liitunud suurima riigi valuutad (Poola zlott, Tšehhi kroon ja Ungari forint) ja kahe 2007. aasta 1. jaanuaril liitunud riigi valuutad (Bulgaaria leev ja Rumeenia leu). Horvaatia liitus Euroopa Liiduga 1. juulill 2013, Horvaatia kuna kaasati ERM II mehhanismi 10. juulil 2020, kuni Horvaatia liitumiseni euroalaga 1. jaanuaril 2023.

Rootsis toimunud referendumil otsustati mehhanismist välja jääda, kuigi Euroopa Keskpank eeldab mehhanismiga liitumist – erinevalt Taanist või Suurbritanniast ei ole Rootsile selles erandit tehtud. Maastrichti lähenemiskriteeriumite järgi peavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid vahetuskursimehhanismiga liituma.^[21]

Teoorias on enamikul valuutadel lubatud kõikuda isegi kuni 15% endale määratud väärtuse suhtes,^[15] ent tegelikkuses kõigub vahetuskursimehhanismi ainus liige Taani kroon kursist väga vähe kõrvale.^[22]

Jõustumise kuupäev[23]	Riik	Valuuta	1 euro =[23]	Kursi kõikumise piir		Märkused
				Nominaalne	Tegelik
01.01.1999		Kroon	7,46038	2,25%	<1%	Taani kroon liitus ERM II mehhanismiga 1999. aastal, mil euro loodi.

ERM II mehhanismi varasemad liikmed on Kreeka drahm, Sloveenia tolar, Küprose nael, Eesti kroon, Malta liir, Slovakkia kroon, Leedu litt ja Läti latt.^[20]

Periood	Riik	Valuuta	1 euro =	Kursi kõikumise piir		Märkused
				Nominaalne	Tegelik
01.01.1999– 16.01.2000		Drahm	353,109[24]	15%	Pole teada
17.01.2000– 31.12.2000			340,75[25]		Pole teada
28.06.2004– 31.12.2006		Tolar	239,64[26]	15%	0,16%[27]
02.05.2005– 07.12.2007		Nael	0,585274	15%	2,1%[27]
07.12.2007– 31.12.2007					0%
02.05.2005– 31.12.2007		Liir	0,4293	15%	0%	Malta liir oli euroga seotud alates ERM II mehhanismiga liitumisest. Sellel oli vaid kaks erandit: 02.05.2005 (EKP määr: 1 EUR = 0,4288 MTL) ja 15.08.2005 (EKP määr: 1 EUR = 0,4292 MTL).[27]
28.11.2005– 16.03.2007		Kroon	38,455[28][29][30]	15%	12%[27]
17.03.2007– 27.05.2008			35,4424[31][32]		12%[27]
28.05.2008– 31.12.2008			30,126[33]		1,9%[27]
28.06.2004– 31.12.2010		Kroon	15,6466	15%	0%	Eesti kroon oli alates raha uuesti kasutusele võtmisest 1992. aasta 20. juunil seotud esialgu Saksa marga ja seejärel euroga. Kurss fikseeriti 13. juulil 2010.
02.05.2005– 31.12.2013		Latt	0,702804	15%	1%	Lätis oli kasutusel fikseeritud vahetuskursi süsteem, mille ankurvaluuta oli esialgu Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühik (SDR) ja alates 2005. aasta 1. jaanuarist euro.
28.06.2004– 31.12.2014		Litt	3,4528	15%	0%	Kuni 2002. aasta 2. veebruarini, mil valuuta seoti euroga, oli Leedu litt seotud Ameerika Ühendriikide dollariga.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:European Exchange Rate Mechanism seisuga 24.04.2018.