Erik Pommerist

Erik Pommerist
Sünniaeg	1381 Darłowo
Surmaaeg	3. mai 1459 Darłowo
[muuda Wikidatas]

Erik Pommerist (Erik av Pommern või Erik af Pommern; norra Eirik III; rootsi Erik XIII; taani Erik VII; umbes 1382 – 16. juuni 1459) oli Kalmari uniooni ja Rootsi kuningas 1396–1439, Norra kuningas 1389–1442 ning Taani kuningas 1412–1439. Erik oli Taani kuninganna ja Kalmari uniooni looja Margrete I õetütre poeg.

Erik oli suguluses nii Norra, Taani kui ka Rootsi valitsejadünastiatega, mistõttu sobis ta legaalselt ideaalselt nende kolme riigi ühismonarhiks. Erik, sündinud Bogusław oli Pommeri hertsogi Wartislaw VII ja Mecklenburg-Schwerini Maria poeg. Tema vanavanemad olid Pommeri hertsog Boguslaw V ja tema teine naine Brunswick-Grubenhageni Adelheid ning Mecklenburgi hertsog Heinrich III ja Mecklenburgi hertsoginna Taani Inbeborg. Ingeborg oli Taani kuninga Valdemar IV tütar. Ta oli 1406. aastast abielus Inglismaa kuninga Henry IV tütre Philippaga. Tema õde Katarina oli abielus Baieri hertsogi pojaga.

Kuni 1412. aastani valitses Kalmari uniooni tegelikult aga tema vanatädi Margrete I, Erik oli reaalselt kuningatiitliga kroonprints. 1412. aastal suri Margrete ning seni tegelikult kasuema käes olnud võim läks Erikule. Oma võimu kinnistamiseks tegi ta oma valdustes ulatusliku ringreisi, käies isegi Soomes. Peagi tekkisid tal probleemid Rootsi kirikuga, mis polnud rahul juba Margrete eluajal alanud tavaga, mille järgi monarh nimetas ametisse vaimulikke ja kirikuametnikke, selle asemele, et lasta teha seda kirikul. Rootsi aadlikes aga tekitas vastumeelsust Eriku komme nimetada Rootsi riigiametitesse taanlasi ja sakslasi^[1].

Tema iseseisev valitsemine oli suhteliselt edutu, ta mässis Kalmari uniooni kuuluvad Põhjamaad sõtta Holsteini krahvitega, et saada endale Jüütimaa lõunaosaning Schleswigi hertsogitega, kellele Taani kuningas Oluf II ja tema ema-regent kuninganna Margrete I läänistasid 1386. aastal Schleswigi hertsogkonna. Saksa-Rooma riik küll tunnustas teda kogu Jüütimaa valitsejana, ent Holsteini krahvid mitte. Reaalselt see sõda talle edu ei toonud ning kurnas vaid riigi majandust. Pikas ja kurnavas sõda Holsteini hertsogiriigiga sai Erik, Holsteini ja selle liitlaste käest lüüa ning tõi selle agressiooniga kaasa ka tüli Hansa Liiduga. 1429. aastal kehtestas Erik Öresundi läbivatele mitte-uniooni laevadele väinatolli ning seadis Skåne turgudele piirangud, eesmärgiga piirata Hansa mõjuvõimu. Hansa Liit korraldas seepeale Põhjamaade sadamatele blokaadi. Kõigest sellest häiritud Rootsi majandus ja Eriku sõdadest tingitud kõrged maksud viisid Rootsis peagi suure unioonivastasuseni.

Tema saamatu välispoliitika jätkus ka pärast seda sõda, lisaks sellele ei suutnud Erik maha suruda Rootsis üha laiemalt levivaid sisepingeid. 1434 algas Rootsis Engelbrekt Engelbrektssoni mäss, misjärel ta kukutati 1439 nii Taani kui ka Rootsi troonilt. Engelbrekt Engelbrektssoni tapmise järel sai Rootsi regendiks Karl Knutsson Bonde, kuni uue Taani kuninga Christoffer Baierist valimiseni.

Erik tõmbus tagasi Gotlandi Visborgi linnusesse, kus ta kuni 1448. aastani tegelikult valitses. Eriku kukutamise järel valis Taani riiginõukogu uueks valitsejaks Eriku õepoja Baieri Kristoferi. 1442 eemaldati Erik ametlikult ka Norra troonilt.

Tema järglane Kalmari troonil, Christoffer von Wittelsbach, ei suutnud temaga Gotlandi tagastamise osas kokkuleppele jõuda. Ainult Norra troonile ennistamisest Erik keeldus, soovides tõusta taas kõigi Kalmari uniooni riikide valitsejaks. 1448, kui Christoffer suri, suutis tema järglane Oldenburgi Christian saavutada Erikuga kokkuleppe, millega too andis Christianile ka Gotlandi ning läks Pommerisse. 1449–1459 valitses ta seal Stolpi hertsogkonda.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Erik Pommerist

• Juhan Vasar, Taani püüded Eestimaal taasvallutamiseks 1411—1422, TARTU 1930, Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused, B HUMANIORA XVII I,