Vabariigi Valitsus eksiilis

Vabariigi Valitsus eksiilis eksisteeris 1944–1992. Vabariigi Valitsuse eksiilis eesmärk oli hoida Eesti Vabariigi järjepidevust. Vabariigi Valitsus eksiilis tegutses 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse alusel.

17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude Liidu relvajõud Eesti Vabariigi territooriumi ja hiljemalt 21. juunist 1940 ei olnud Vabariigi President Konstantin Päts võimeline oma ülesandeid täitma, kuna ta sõltus Nõukogude relvajõudude, diktaator Jossif Stalini ja tema kohapealse eriesindaja Andrei Ždanovi survest. Eesti Vabariigi põhiseaduse (SK I 1938, 1, 1) kohaselt (§ 46), kui Vabariigi Presidendi ametikoht oli vaba või kui Vabariigi President seaduses määratud juhtudel oli takistatud ametikohustuste täitmisel, täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid peaminister, pannes peaministri ülesanded selleks ajaks peaministri asetäitjale.^[1]

Kui peaminister ega tema asetäitja ei saanud täita peaministri ülesandeid, siis pidi neid täitma Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige (§ 52). 1945. aastal, pärast Jüri Uluotsa surma, oli 18. septembril 1944 Jüri Uluotsa ametisse nimetatud Vabariigi Valitsuse (peaministri asetäitja Otto Tief) vanim liige välisminister August Rei, kes astus ametisse pärast Jüri Uluotsa surma. Sama moodi astus iga uus Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ametisse kuni 1992. aastani.^[1]

Eksiilvalitsuse legitiimsus Eesti Vabariigi esindajana on vaieldav alates sellest, kas Jüri Uluotsa valitsus tagandati 21. juunil 1940 seaduslikult või ei ning kas Johannes Varese valitsus oli ametissenimetamisel seaduslik Vabariigi Valitsus. Muuhulgas ei toetanud tunnustamata eksiilvalitsuse loomist ka mitmed Eesti poliitikud, kuna see seadis ohtu Eesti jätkuvalt funktsioneerivate saatkondade tegevuse. Eesti saatkond Londonis ja konsulaat New Yorgis ei allunud Vabariigi Valitsusele eksiilis ja oleksid pidanud diplomaatiliselt tunnustamata valitsusele alludes oma tegevuse lõpetama. USA-s ja Kanadas tegutsevad pagulasorganisatsioonid ei pooldanud Vabariigi Presidendi ülesannete täitmist August Rei poolt ja arvasid, et seaduslik on Vabariigi Presidendi Asetäitja valimine. August Rei väitis, et ta esindab põhiseaduslikult kogu Eesti Vabariigi kodanikkonda, mille enamus asub okupeeritud kodumaal, mitte ainult pagulasorganisatsioone.

Vabariigi Valitsust on nimetatud eksiilvalitsuseks, mis pole õige. "Eksiilvalitsusi luuakse välismaal sealsete põgenikkude organisatsioonide või üksikute isikute gruppide poolt revolutsioonilises, või nagu mõnikord halvustavalt öeldakse, isehakkamise korras... Valitsus eksiilis on sellevastu ühe maa põhiseaduslik valitsus, mis olude sunnil, harilikult sõjaolude sunnil, on pidanud kodumaa pinnalt lahkuma ja püüab võõrsil oma juriidilist staatust ja selle edasikestmist alal hoida. Järelikult on meil Vabariigi Valitsus eksiilis."^[2]

Enamik Vabariigi Valitsuse liikmeid elas Rootsis, kuid valitsus on osades allikates tuntud 1953. aastal nimetatud koosseisu ametisseastumise koha järgi Oslo valitsusena. Kuni 1953. aastani valitsus ei tegutsenud, valitsuse koosolekuid ei toimunud. Valitsuse tegevusvabadus oli äärmiselt piiratud poliitilistel ja majanduslikel põhjustel.

Esimene eksiilis nimetatud Vabariigi Valitsuse koosseis astus ametisse Ansgari misjonihotellis Oslos 12. jaanuaril 1953, Korea sõja ajal, mil oli reaalne võimalus Kolmanda maailmasõja puhkemiseks ja Eesti vabanemiseks Nõukogude Liidu okupatsioonist. Oslo valiti ametisseastumise kohaks, kuna Rootsis oli eesti pagulastel poliitiline tegevus keelatud. Pärast Rootsi naasmist hoiatati August Reid Rootsi ametivõimude poolt.

1970. aastail tolleaegne Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint, olles väljaspool Rootsit elavate Vabariigi Valitsuse liikmete (Avdy Andresson, August Kärsna, Edgar V. Saks) mõju all, astus kaheldava väärtusega samme (välismaal Kaitseliidu moodustamine Eesti vabastamiseks Kolmandas maailmasõjas, ohvitseride ülendamine, välislaen, riiklike teenetemärkide annetamine raha eest jne), mis vähendas Vabariigi Valitsuse eksiilis mõju ja autoriteeti ja tekitas sisetüli valitsuse koosseisus. 22. veebruaril 1978 andis Tõnis Kint käskkirja ametisoleva Vabariigi Valitsuse vabastamiseks, kuid pani selle seisma^[3]. Teadaolevalt ei toimunud seitsme aasta jooksul, 16. juuli 1978 ja 5. juuni 1985 vahel ühtegi Vabariigi Valitsuse koosolekut.

Aktiivseim oli Vabariigi Valitsuse eksiilis välispoliitika. Peamiselt suheldi teiste valitsustega eksiilis (eriti Poola omaga), kuid diplomaatiline esindaja oli nimetatud ka Lääne-Saksamaale. August Kärsna oli enda väitel Vabariigi Valitsuse esindaja ÜRO-s^[4].

16. juulil 1992 (deklaratsioon), kui Vabariigi Valitsus eksiilis teatas oma tegevuse lõpetamisest 5. oktoobril 1992, ei leppinud selle teguviisi kui valitsuse seniste seisukohtadega vastuolus olevaga tolleaegne majandusminister Mihkel Mathiesen, kes nimetas 15. septembril 1992 Eestis uue 1938. aasta põhiseaduse järgse Vabariigi Valitsuse (Nõmme valitsuse).

Vabariigi Valitsuse dokumente säilitatakse Riigiarhiivis (fond 4969, mis on kättesaadav ka digiteerituna [1]).

• Otto Tief (1944–1953; jäi Eestisse, langes NKVDle vangi, vt Otto Tiefi valitsus)
• Johannes Sikkar (1953–1960, vt Johannes Sikkari valitsus)
• Tõnis Kint (1960–1962)
• Aleksander Warma (1962–1963, vt Aleksander Warma valitsus)
• Tõnis Kint (1963–1970, vt Tõnis Kindi valitsus)
• Heinrich Mark (1971–1990, vt Heinrich Marga valitsus)
• Enno Penno (1990–1992, vt Enno Penno valitsus)

• Arnold Susi (1944–1953; jäi Eestisse ja langes Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude kätte vangi)
• Elmar Järvesoo (1964–1971)
• Edgar V. Saks (1971–1984)
• Johan Ungerson (1985–1991)

• Johannes Klesment (1944–1953)
• Peeter Panksep (1964–1970)
• August Kärsna (1971–1987)
• Aino Lepik von Wirén (1990–1992)

• Mihkel Truusööt (1953–1956)
• Oskar Lõvi (1956–1962)
• Arvo Horm (1964–1977)
• Verner Hans Puurand (1977–1983)
• Mihkel Mathiesen (1990–1992)

• Kaarel Liidak (1944–1945; jäi okupeeritud Eestisse, suri end varjates)
• Tõnis Kint (1953–1970)
• Elmar Järvesoo (1971–1990)
• Helmut Talts (1990–1992)

• Otto Tief (1944–1953; jäi okupeeritud Eestisse ja vangistati Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt)
• Johannes Sikkar (1953–1960)
• Aksel Mark (1962–1992)

• Voldemar Sumberg (1944–1953; jäi okupeeritud Eestisse ja vangistati Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt)
• Ivar Grünthal (1964–1971)
• Heino Valvur (1971–1990)
• Ivar Paljak (1990–1992)

• Heinrich Mark (1971–1973)
• Avdy Andresson (1973–1990)
• Jüri Toomepuu (1990–1992)

• Juhan Pikkov (1944–1947; jäi okupeeritud Eestisse ja vangistati Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt)
• Enno Penno (1962–1964)
• Juhan Käis (1964–1984)
• Mihkel Mathiesen (1985–1990)
• Jaan Timusk (1990–1992)

• 1944–1945 August Rei
• 1953–1963 Aleksander Warma
• 1964–1982 August Koern
• 1982–1990 Elmar Lipping
• 1990–1992 Olev Olesk

• 1944–1953 Juhan Kaarlimäe (jäi okupeeritud Eestisse ja vangistati Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt)
• 1952–1953 Johannes Sikkar
• 1952–1953 Artur Terras
• 1956–1964 Peeter Panksep
• 1956–1962 Aksel Mark
• 1956–1964, 1977–1992 Arvo Horm
• 1959–1962 Eduard Leetmaa
• 1962–1964 Ivar Grünthal
• 1971–1990 Renate Kaasik
• 1973–1990 Heinrich Mark
• 1973–1977 Verner Hans Puurand
• 1973–1990 Jaan Timusk
• 1973–1992 Ants Pallop
• 1985–1990 Ivar Paljak
• 1986–1990 Olev Olesk

• 1944 Johan Holberg nimetati Sõjaministriks, kuid kuna talle oli tema isikliku elu päästmine tähtsam kui ministri au, pole teda Otto Tiefi valitsuse Riigi Teatajas avaldatud nimetamiskäskkirjas
• 1945 Hans Rebane nimetati ministriks, kuid nimetamine tühistati 1949
• 1945 Artur Ekbaum nimetati ministriks, kuid nimetamine tühistati 1949
• 1945 Johannes Nyman nimetati ministriks, kuid nimetamine tühistati 1949

• Eesti Iseseisvuse Taastamise Võitluslaen
• Eesti NSV
• Eesti presidentide loend
• Eesti Vabariigi Valitsus
• Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
• Vabariigi Presidendi Asetäitja
• Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu
• Vabatahtlik Ülemaailmne Eesti Kaitseliit

• Tõotan ustavaks jääda... : Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992 / [koostanud ja toimetanud Mart Orav ja Enn Nõu ; eessõna: Lennart Meri], Ilmunud Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, c2004 (Tartu : Greif), ISBN 9985954408
• Vahur Made. EV eksiilvalitsuse legitiimsus Sirp, 24. september 2004