De libero arbitrio

See artikkel räägib Augustinuse teosest; samanimeliste teoste kohta vaata lehekülge De libero arbitrio (täpsustus)

---

See lehekülg või osa sellest on esitatud Vikitekstidesse teisaldamiseks. Kui lehekülge või vastavat tekstiosa saab entsüklopeediaartikliks toimetada, nii et tegu poleks pelgalt allikteksti koopiaga, siis palun tee seda ja eemalda märkus. Muul juhul kopeeri või impordi autoriõiguse kaitseta või vaba litsentsi all olev tekst Vikitekstidesse, võttes vormindamisel eeskujuks varem sinna lisatud tekste. Vajadusel tuleks kopeerimisel järgida transwiki-protseduuri.

"De libero arbitrio" ehk "De libero arbitrio voluntatis" ("Vabast tahtest") on Augustinuse kolmeraamatuline teos, mille kirjutamist ta alustas 388 ning lõpetas 395. Teos on suunatud maniluse vastu, nagu Augustinus korduvalt mainib teoses "Retractationes" (1,IX).

Kuigi teose teema on vaba tahe, hõlmab selle temaatika peaaegu kõik Augustinuse filosoofia erijooned ning räägib eetikast, tunnetusest, Jumalast ja inimloomusest.

Augustinus sõnastas esimesena selgelt libertaarse lahenduse vaba tahte probleemile. Tahet ei määra mingid välistegurid, vaid tahe ise määrab valiku. Sellepärast me saame oma tegude eest vastutada. See vabadus toob kaasa kurja. Miks Jumal lubab kurja? Ilma vabaduseta ei oleks kurja, kuid ei oleks ka head. Maailm oleks nagu Jumala nukuteater.

Milleks on inimesel on vaba tahe

Autor tõstatab kõigepealt küsimuse kurja päritolust; seejärel ta selgitab, milles seisneb süüteo kurjus; ta näitab siis, et halvad teod tulenevad vabast tahtest ehk inimese tahte vabast otsusest, sest mõistus ei sunni kedagi alluma halvas teos valitsevale kirele.

1.–6. Seadus hoiab vaos kurja, mis on himust.

1. Kas Jumal on mingi kurja põhjustaja?

1.1. Evodius: Ütle palun, kas mitte Jumal ei ole kurja põhjustaja?

Augustinus: Ütlen, kui sa teed selgeks, millise kurja kohta sa küsid. Me ju hüüame tavaliselt "kurjaks" kahel moel: ühel moel, kui ütleme, et keegi on kurja teinud; teisel moel, kui keegi on mingi kurja käes kannatanud.

Evodius: Ihkan teada mõlema kohta.

Augustinus: Aga kui sa tead või usud, et Jumal on hea – ja teistmoodi ei olegi õige uskuda –, siis ta ei tee kurja; jällegi, kui me tunnistame, et Jumal on õiglane – ja seda eitada on ju pühaduseteotus –, siis ta tasub headele ja karistab õelaid; igatahes on need karistused kuri nende jaoks, kes nende käes kannatavad. Nii et kui mitte keegi ei kanna karistust ebaõiglaselt – mida me peame uskuma, sest me ju usume, et seda universumit valitseb jumalik ettehoole –, siis selle esimese kurjaliigi põhjustaja Jumal ei ole, küll aga teise oma.

Evodius: On kindlalt teada, et Jumal selle kurja põhjustaja pole, tal on siis muu põhjustaja?

Augustinus: Kindlasti on: ta ei saa ju tekkida ilma põhjustajata. Kui sa aga küsid, kes see on, siis seda ei saa öelda: ta ei ole ju keegi üks, vaid iga kuri [inimene] on oma pahateo põhjustaja. Nii et kui sa kahtled, siis pane tähele, mis ülalpool on öeldud: pahategusid karistab Jumala õiglus. Neid ei karistataks ju õiglaselt, kui nad poleks tehtud tahtlikult. [Vrd "Retractationes" 1.IX.3]

1.2. Evodius: Ma ei tea, kas keegi teeb pattu, kes pole [seda] õppinud; ja kui see on tõsi, siis ma küsin, kes see on, kellelt me oleme õppinud pattu tegema?

Augustinus: Kas sa pead õpetust [disciplinam] millekski heaks?

Evodius: Kes julgeks öelda, et õpetus on kuri?

Augustinus: Mis siis, kui ta pole ei hea ega kuri?

Evodius: Mulle tundub ta hea.

Augustinus: Tõepoolest, sest kui teadmine antakse või äratatakse õpetuse läbi, siis ju keegi ei õpi teisiti kui õpetuse läbi; või arvad sa teisiti?

Ev. Arvan, et õpetuse läbi õpitakse ainult head.

Aug. Järelikult ei õpita kurja, sest "õpetus" öeldakse ju ainult õppimise kohta.

Ev: Kust siis kuri inimeselt tekib, kui seda ei õpita?

Aug: Võib-olla sellest, et inimene pöörab end ära ja võõrandab end õppimisest, s.o teadasaamisest; aga olgu siis see või midagi muud, kindlasti on ilmne, et kuna õpetus on hea ja "õpetus" öeldakse õppimise kohta, siis ei saa kurja üldse õppida. Sest kui saaks, siis kuuluks see õpetusse, ja nõnda ei oleks õpetus hea; aga ta on hea, nagu sa ise tunnistad, järelikult kurja ei õpita, ja sa küsid asjata, kellelt me õpime kurja tegema; või kui kurja õpitaksegi, siis sellena, mida tuleb vältida, mitte teha. Seetõttu ei ole kurja tegemine midagi muud kui õpetusest kõrvale kaldumine.

Ev. Mina arvan nüüd, et on kaks õpetust: üks, mille läbi me õpime head tegema, ja teine, mille läbi me õpime kurja tegema. Sest kui sa küsisid, kas õpetus on hea, siis minu nõu haaras hüve enese armastus, nii et ma kaesin ainult seda õpetust, mis käib hea tegemise kohta, seetõttu ma vastasin, et [õpetus] on hea; nüüd aga meenub mulle teine [õpetus], mille kohta ma kahtluseta kinnitan, et see on kuri, ja mille põhjustaja järele ma küsin.

Aug. Kas sa vähemalt arusaamist [intellegentiam] arvad olevat ainult hea?

Ev. Muidugi pean ma seda nii heaks, et ma ei näe, mis võiks inimeses olla parem; ja ma ei ütleks kuidagi, et mõni arusaamine võiks kuri olla.

Aug. Mis, kui kedagi õpetatakse ja ta ei saa aru, kas ta võiks sulle tunduda õpetatuna?

Ev. Sugugi ei võiks.

Aug. Nii et kui igasugune arusaamine on hea ja keegi, kes ei saa aru, ei õpi, siis igaüks, kes õpib, teeb head: sest igaüks, kes õpib, saab aru, ja igaüks, kes saab aru, teeb head; nii et kui keegi küsib põhjustaja järele, kelle läbi me midagi õpime, siis ta küsib tegelikult põhjustaja järele, kelle läbi me head teeme. Sellepärast ära taha enam uurida ma ei tea millist kurja õpetajat. Kui ta on kuri, siis ta ju ei ole õpetaja; kui ta on õpetaja, siis ta ei ole kuri.

2. Enne kui uurida kurja päritolu, peab teadma, mida me peame Jumala kohta uurima.

2.4. Ev. Et sa sunnid piisavalt, et ma tunnistaksin, et me ei õpi kurja tegema, siis ütle, kust me teeme kurja.

Aug. Sa puudutad seda küsimust, mis mind noorukina tugevasti erutas ning tõukas väsinuna ketserite sekka, ja paiskas mind alla. See langemine tabas mind ja tühjade juttude hunnik mattis mind enda alla nii, et kui tõe leidmise armastus ei oleks mulle välja mangunud Jumala abi, ei oleks ma suutnud sealt välja pääseda ega puhata selles esimeses, küsimise vabaduses. Ning kuna mul on selle küsimuse lahendamisega tõsi taga, esitan selle sulle järjekorras, milles ma ise välja ronisin. Jumal on ju juures ning paneb meid aru saama sellest, mida oleme uskunud. Me oleme ju hästi teadlikud, et me järgime kulgu, mille on ette kirjutanud prohvet [ Jesaja ], kes ütles: "Kui te ei ole uskunud, siis te ei saa aru" [ Jesaja 6:9]: kuuldes kuulete ega mõista]. Me usume aga, et kõik, mis on, on ühest Jumalast ning et ometi ei ole Jumal pattude põhjustaja. Ent vaimu erutab see, et kui patud on nendest hingedest, mis Jumal lõi, need hinged aga [on] Jumalast, siis kuidas patud ei ole Jumalaga väikese vahega seotud.

2.5. Ev. Sa ütlesid nüüd ise selgesti välja selle, mis mind mõtlemisel väga vaevab ning mis mind sellele uurimisele sundis ja tõmbas.

Aug. Ole mehise vaimuga ja usu seda, mida sa usud: midagi ei usuta ju paremini, isegi, kui põhjus, miks nii on, on peidus. Arvata Jumalast kõige paremini on ju vagaduse kõige tõelisem algus; ja keegi ei arva Jumalast kõige paremini, kui ta ei usu, et Jumal on kõigeväeline ega ole vähimaski osas muutlik; ning et Jumal on kõikide hüvede looja, millest ta ise on kõige oivalisem; samuti kõige oma loodu kõige õiglasem juhtija; ning et ta ei toetu loomisel mitte mingile loodusele, just nagu ta poleks eneseküllane. Sellest tuleneb, et ta lõi kõik eimillestki; aga endast ta mitte ei loonud, vaid sünnitas selle, mis on temaga võrdne, keda me nimetame ainsaks Jumala Pojaks, keda me selgemalt lausuda püüdes nimetame Jumala Vooruseks ja Jumala Tarkuseks, mille läbi ta tegi kõik, mis on tehtud eimillestki. See paika pandud, püüame sellest asjast arusaamise poole, mida sa pärid, Jumala abiga, niimoodi.

3. Himu on kurja alge

3.6. Aug. Küsid küll, kust me teeme kurja: niisiis tuleb kõigepealt arutada, mis on kurja tegemine; ütle välja, mis sa selle asja kohta arvad. Aga kui sa ei suuda kõike korraga lühidalt sõnadesse panna, siis tee oma arvamus mulle teatavaks vähemalt neid pahategusid ükshaaval meenutades.

Ev. Abielurikkumised ja tapmised, et jätta kõrvale ülejäänud, mille loetlemiseks ei piisa ajast või mälust – kellele ei tunduks need teod kurjad?

Aug. Ütle mulle kõigepealt, miks sa pead abielurikkumist kurja tegemiseks; kas sellepärast, et seadus keelab seda teha?

Ev. Muidugi ei ole see sellepärast kuri, et seadus seda keelab, vaid seadus keelab seda sellepärast, et see on kuri.

Aug. Mis siis, kui keegi abielurikkumise lõbusid kiites meilt küsib, miks me peame seda kurjaks ja needuseks; kas tõesti sa arvad, et tuleb seaduse autoriteedist kinni hakata inimeste ees, kes ei soovi enam mitte niivõrd uskuda kui aru saada? Mina sinuga ju usun, ja usun vankumatult, ja hüüan, et ka kõik rahvad ja hõimud peavad uskuma, et abielurikkumine on kuri: aga praegu üritame seda, mida me usus vastu võtame, ka aru saades teada ning kõige kindlamalt vallata. Mõtle niisiis järele, nii palju kui suudad, ja teata siis mulle, mis alusel sa tunnetasid, et abielurikkumine on kuri.

Ev. Ma tean, et see on kuri, mille all ma ise oma abikaasa puhul kannatada ei tahaks: kes iganes aga teeb seda, mida ta ei taha, et talle endale tehtaks, teeb kindlasti kurja.

Aug. Mis siis, kui kellegi himu on see, et ta pakub oma abikaasa teisele ning kannatab heameelega, et too teda rikub, ning soovib, et tal oleks omakorda samasugune luba tolle abikaasa suhtes? Kas sulle tundub, et ta ei tee midagi kurja?

Ev. Vastupidi, väga palju.

Aug. Ja tema ei eksi selle reegli vastu: ta ei tee ju seda, mille all ta ise kannatada ei taha. Sellepärast sa pead otsima midagi muud, millest sa veenaksid, et abielurikkumine on kuri.

3. 7. Ev. Mulle tundub, et see on kuri, sellepärast, et ma olen sageli näinud, et inimesed taunivad seda kuritegu.

Aug. Mis, kas mitte inimesi enamasti ei taunita õigesti tehtu pärast? Lase ajalugu silme eest läbi, et sind mitte teiste raamatute juurde saata, siis sedasama, mis paistab silma jumaliku autoriteediga; kohe leiad, kui halvasti me arvaksime apostlitest ja kõikidest märtritest, kui väidaksime, et taunimine on pahateo kindel märk, sest nad kõik on nende tunnistuse pärast arvatud taunimise väärilisteks. Nii et kui kõik, mida taunitakse, on kuri, siis oli tollal kuri uskuda Kristusesse ja seda usku tunnistada: kui aga mitte kõik ei ole kuri, mida taunitakse, siis otsi muud, mille kohta õpetada, et abielurikkumine on kuri sellest.

Ev. Ma ei leia, mida sulle vastata.

3.8. Aug. Võib-olla on himu see, mis on abielurikkumises kuri: aga kuni sa otsid kurja kuskilt mujalt kui teost endast, mida praegu näha võib, oled kitsikuses. Et saaksid aru, et himu on see, mis on abielurikkumises kuri: kui kellelgi ei juhtu olema juhust võõra abikaasaga ühte heita, aga ometi on kuidagi selge, et ta seda soovib, ja kui ta seda teeks, kui võimalus antaks, siis ta ei ole vähem süüdi kui juhul, kui ta oleks teolt tabatud.

Ev. Mitte miski ei ole ilmsem, ja ma näen nüüd, et pole tarvis pikka kõnelust, et mind veenda tapmise, pühaduseteotuse ja üldse kõigi pattude asjus. Nüüd on ju selge, et üheski pahategemise soos ei valitse miski muu kui himu.

4. Vastuväide: tapmine hirmu pärast. – Mis laadi iha on süüdi?

4.9. Aug. Kas sa tead, et seda himu [libidinem] kutsutakse teise nimega ihaks [cupididatem]?

Ev. Tean.

Aug. Mis? Kas sellel ja hirmul pole mingit vahet, või sa arvad midagi?

Ev. Vastupidi, arvan, et nad on teineteisest väga kaugel.

Aug. Usun, et sa arvad sellepärast nii, et himu himustab, hirm väldib.

Ev. Nii see on, nagu sa ütled.

Aug. Mis siis, kui keegi tapab inimese mitte sellepärast, et ta tahab mingit asja kätte saada, vaid kartes, et temaga võib halba juhtuda? Kas see ei ole tapmine?

Ev. On küll, kuid see tegu ei ole sellepärast ilma himu valitsemiseta: sest kui keegi hirmust inimese tapab, ihaldab ta kindlasti ilma hirmuta elada.

Aug. Ja kas ilma hirmuta elamine tundub sulle väikese hüvena?

Ev. See on suur hüve, aga ta ei saa tulla sellest tapmisest, sest see on kuritegelik.

Aug. Ma ei küsi, mis sellest tulla saab, vaid mida ta ihaldab. Kes ihaldab hirmuvaba elu, see ju ihaldab kindlasti hüve; ja selle pärast ei pea seda iha süüdistama; muidu süüdistaksime kõiki hüve armastajaid. Sellepärast peame tunnistama, et on tapmine, millest pole võimalik leida selle kurja himu valitsemist; ja on väär, et kõikides pattudes, mis on kurjad, valitseb himu; või siis on mingi tapmine, mis võib mitte olla patt.

Ev. Kui tapmine on inimese tapmine, siis võib see mõnikord juhtuda ilma patuta: nimelt tundub mulle, et ei sõdur vaenlast tappes, kohtunik või tema teener kurjategijat tappes, ega see, kes juhuslikult tahtmatult ja ettevaatamatult, relv käes, jookseb, ei tee pattu, kui ta inimese tapab.

Aug. Olen nõus, kuid seda tavaliselt tapmiseks ei nimetata. Vasta niisiis, kas sa arvad, et see, kes tapab isanda, kellelt ta kartis endale raskeid piinu, peab olema nende hulgas, kes küll tapavad inimese, kuid ei ole ometi tapja nime väärilised?

Ev. Mulle tundub, et ta erineb neist palju: nood ju toimivad seaduste alusel või siis mitte seaduste vastaselt; tema kuritegu aga ei kiida ükski seadus heaks.

4.10. Aug. Jälle sa viitad autoriteedile: aga sa pead meeles pidama, et praegu me kahtlustame seda, et saada sellest aru, mida me usume; aga me usume seadusi: seega tuleb proovida, kas me niimoodi saame aru saada sellest, kas seadus, mis seda tegu karistab, ei karista mitte vääralt.

Ev. Ei karista sugugi vääralt, sest et ta karistab seda, kes tahtlikult ja teadlikult isanda tapab, mida keegi nondest ei tee.

Aug. Ja mis, tuleta meelde, et natukese aja eest sa ütlesid, et igas kurjas teos valitseb himu, ja selle tõttu tegu ongi kuri.

Ev. Mäletan muidugi.

Aug. Mis? Kas sa mitte ei tunnistanud, et sellel, kes ihaldab elada ilma hirmuta, ei ole halba himu?

Ev. Mäletan sedagi.

Aug. Et seega ori surmab isanda sellest himust, siis ta ei surma sellest süükspandavast himust. Nii et me ei ole veel kindlaks teinud, miks see kuritegu on kuri. Me oleme ju omavahel kokku leppinud, et kõik pahateod on kurjad mitte millegi muu kui selle pärast, et neid tehakse himust, see on laiduväärsest himust.

Ev. Nüüd mulle tundub, et teda taunitakse ebaõiglaselt: seda ma ei oleks küll julgenud öelda, kui mul oleks olnud midagi muud öelda.

Aug. Kas tõesti sa veensid end, et nii suur kuritegu peab jääma karistamata, enne kui mõtlesid järele, kas too ori ihaldas olla ilma hirmust isanda ees oma himude rahuldamise pärast? Iha elada ilma hirmuta ei ole ju omane mitte ainult headele, vaid ka kurjadele: aga vahe on selles, et head himustavad seda, pöörates armastuse ära neilt asjadelt, mida ei saa omada ilma ohuta neist ilma jääda; kurjad aga püüavad selleks, et anduda nende kindlusega nautimisele, kõrvaldada takistused, ja sellepärast elavad kuritegelikku ja nurjatut elu, mille parem nimi on surm.

Ev. Võtan aru pähe, ja lausa rõõmustan, et ma nii selgelt tunnetasin, mis on ka see süükspandav iha, mida nimetatakse himuks. Nüüd paistab, et see on nende asjade armastus, millest keegi võib vastu tahtmist ilma jääda.

5. Teine vastuväide: meie vastu vägivalda tarvitava inimese tapmine, mida inimlikud seadused lubavad

5.11. Ev. Sellepärast uurime nüüd palun, kas ka pühaduseteotuste puhul, mida näeme ebausuga palju tehtavat, valitseb himu.

Aug. Vaata, et see poleks ennatlik: sest mulle tundub, et kõigepealt tuleb arutada, kas anastav vaenlane või salamõrvarist varitseja surmatakse kas elu või vabaduse või kombelisuse pärast ilma mingi himuta.

Ev. Kuidas ma võin arvata, et neil puudub himu, kes löövad lahinguid nende asjade pärast, millest võivad tahtmatult ilma jääda: sest kui ei või, miks on siis tarvis nende pärast minna inimese tapmiseni välja?

Aug. Järelikult ei ole õiglane see seadus, mis annab võimaluse kas teelisele tappa teeröövel, et see teda ennast ei tapaks; või mingile mehele või naisele surmata teda vägistama kippujat enne teotamist, kui ta suudab. Ja ka sõdureid käsib seadus, et nad vaenlast tapaksid: kui ta sellest tapmisest hoidub, siis ülem karistab teda. Kas me siis julgeme öelda, et need seadused on ebaõiglased või pigem polegi seadused? Sest mulle tundub, et see pole seadus, mis pole õiglane.

5.12. Ev. Ma leian küll, et see seadus, mis on selle rahva seas, keda ta valitseb, andnud loa väiksemateks pahategudeks, et suuremaid toime ei pandaks, on seesuguse süüdistuse vastu piisavalt kaitstud. On ju palju leebem, et tapetakse see, kes varitsedes võõra elu kallale kipub, kui et see, kes oma elu kaitseb. Ja on ju palju koledam, et inimest vägistatakse, kui et see, keda püütakse vägistada, surmab selle, kes seda teha tahab. Nüüd aga, sõdur on vaenlast tappes seaduse teener; sellepärast on ta oma kohuse hõlpsasti ilma himuta täitnud. Edasi, seda seadust, mis on antud rahva kaitsmise pärast, ei saa väita omavat mingit himu. Kui ainult see, kes seaduse andis, tegi seda Jumala käsul, see on nii, nagu näeb ette igavene õiglus, siis ta võis seda teha ilma igasuguse himuta; kui ta aga kehtestas selle mingi himuga, siis sellest ei tulene, et seda seadust täitma peab himuga; sest hea seaduse võib anda ka see, kes ei ole hea. Kui näiteks keegi, kes on omandanud türannivõimu, saab kelleltki, kellele see on kasulik, tasu selle eest, et ta kehtestab, et keegi ei tohi naist vägistada, ka mitte abieluühenduse eesmärgil, siis see seadus ei ole sellepärast kuri, et selle andis too ebaõiglane ja rikutud inimene. Niisiis on võimalik seda seadust, mis käsib kodanike kaitsmise pärast tõrjuda vaenulik jõud sellesama vaenuliku jõuga tagasi, ilma himuta täita: ja seda võib öelda kõikide teenrite kohta, kes jõuga või korraga on allutatud mingitele võimudele. Aga ma ei näe, kuidas nood inimesed saavad olla laitmatud, kui seadus on laitmatu: sest seadus ei sunni neid tapma, vaid jätab neile võimaluse. Neil on niisiis vabadus mitte tappa kedagi nende asjade pärast, millest nad võivad vastu tahtmist ilma jääda ja mida nad sellepärast ei pea armastama. Elu asjus võib-olla keegi kahtleb, kas hinge ei viida mingil kombel kaasa, kui see keha surmatakse: aga kui seda saab kaasa viia, tuleb seda põlata; kui ei saa, siis pole midagi karta. Mis aga puutub kombelisusse, siis kes kahtleks, et ta rajaneb vaimul enesel, sest ta on voorus? Seetõttu ei saa vägistaja seda ära võtta. Niisiis, mida ka see, kes tapetakse, ei olnud ära võtmas, see ei ole täielikult meie võimu all: seetõttu ma ei saa aru, kuidas teda meie omaks nimetada. Seetõttu ma küll ei laida seadust, mis lubab niisuguseid surmata, aga ma ei leia, kuidas kaitsta neid, kes surmavad.

5.13. Aug. Veel vähem suudan mina leida, miks sa otsid kaitset inimestele, keda ükski seadus ei pea süüdlasteks.

Ev. Võib-olla mitte ükski, aga nende seaduste seas, mis ilmuvad ja mida inimesed loevad: aga ma ei tea, kas neid peab süüdlaseks mõni tugevam ja ülisalajane seadus, kui pole ühtki asja, mida ei haldaks jumalik ettehoole. Sest kuidas tema juures on patust vabad need, kes nende asjade pärast, mida tuleb põlata, on end määrinud inimese tapmisega? Niisiis tundub mulle ka, et see seadus, mida kirjutatakse rahvast valitsedes, lubab seda õigesti ja jumalik ettehoole karistab seda. Sest see seadus peab endale karistatavaks seda, millest piisab, et kogenematuid inimesi rahule lepitada ning valitseda nii palju kui inimesele võimalik. Aga nendel süüdel on teised kohased karistused, millest minu arvates saab vabastada ainult tarkus.

Aug. Kiidan ja kiidan heaks seda sinu eristust, mis, olgu ta kui tahes puudulik ja vähem täiuslik, on ometi julge ja midagi ülevat taotlev. Sulle ju tundub, et see seadus, mis antakse riikide valitsemiseks, teeb palju mööndusi ja jätab karistamata asju, mida jumalik ettehoole ometi karistab; ja õigusega. Ja selle pärast, et ta ei tee kõike, ei tule teda veel laita selle eest, mida ta teeb.

6. Igavene seadus on inimlike seaduste reegel. Igavese seaduse mõiste.

6.14. Aug. Aga eristame hoolikamalt; kui soovid, mil määral tuleb selle seaduse läbi, mis inimesi selles elus vaos hoiab, pahategusid karistada: seejärel ülejäänut, mida jumaliku ettehoolde läbi karistatakse vältimatumalt ja salajas.

Ev. Soovin, kui on kuidagi võimalik, kuidagi jõuda niisuguse asja piirideni; sest minu meelest on ta lõpmatu.

Aug. Pane aga tähele, ja asu vagadusele tuginedes mõistuse teedele. Sest miski ei ole nii raske ja keeruline, et ta Jumala abiga ei saaks üliselgeks ja ülikergeks. Niisiis, temale toetudes ja temalt abi paludes otsigem seda, mis oleme sihiks võtnud [instituimus]. Ja kõigepealt ütle mulle, kas see seadus, mida kirjalikult kuulutatakse, on seda elu elavatele inimestele abiks.

Ev. See on ilmne: rahvad ja riigid koosnevad ju igatahes nendest inimestest.

Aug. Mis, kas need inimesed ja rahvad on sedasama laadi asjade seas, mis ei saa hävida ja muutuda, ja kas nad on täiesti igavesed, või on nad muutlikud ja aegadele allutatud?

Ev. Kes kahtleks, et see sugu on selgelt muutlik ja aja võimu all?

Aug. Järelikult, kui rahvas on hästi mõõdukas ja tõsine ning üldise kasu kõige hoolikam valvur, kusjuures igaüks peab eraasja avalikust asjast väiksemaks, kas siis mitte õigesti ei anta seadus, millega sellel rahval endal lubatakse valida endale magistraadid, kelle läbi tema asja, see on avalikku asja, hallatakse?

Ev. Täiesti õigesti.

Aug. Edasi, kui vähehaaval rikutud saades see rahvas eelistab eraasja avalikule asjale ja tal on äraostetav hääletamine ning rikutuna nende poolt, kes armastavad auameteid, usaldab ta enda valitsemise häbistatuile ning kuritegudega rüvetatuile, kas ei ole siis samamoodi õige, kui astub esile keegi hea mees, kes suudab palju, võtab sellelt rahvalt ära võimu auameteid anda ning jätab otsustamise vähestele headele või ka üheleainsale?

Ev. Ka see on õige.

Aug. Et seega need kaks seadust nõnda tunduvad olevat omavahel vastandlikud, et üks nendest annab rahvale auametite andmise võimaluse, teine võtab selle ära, ja kui see teine seadus on antud nõnda, et nad ei saa kuidagi mõlemad korraga ühes riigis olla, kas me siis ütleme, et mõni nendest on ebaõiglane ja seda ei tule anda?

Ev. Sugugi mitte.

Aug. Nimetame siis, kui sobib, selle seaduse ajalikuks [temporalem], mis on küll õiglane, kuid mida ometi saab aja jooksul õiglaselt vahetada?

Ev. Nimetame.

6.15. Aug. Mis, seda seadust nimetatakse ülimaks mõistuseks [summa ratio], mida tuleb alati järgida ja mille läbi kurjad pälvivad viletsa elu ja head õndsa elu, mille läbi lõpuks antakse õigesti ka see seadus, mille kohta me ütlesime, et teda tuleb kutsuda ajalikuks ja teda muudetakse õigesti, kas saab ühelegi arukale inimesele ta mitte tunduda muutumatu ja igavesena? Kas tõesti võib mõnikord olla ebaõiglane, et kurjad on viletsad, head aga õndsad; või et mõistlik [modestus] ja tõsine rahvas valib ise endale magistraadid, kergemeelne [dissolutus] aga on sellest loast ilma?

Ev. Leian, et see on igavene ja muutumatu seadus.

Aug. Arvan, et sa leiad ühtlasi, et selles ajalikus seaduses ei ole midagi õiglast ja seaduspärast [legitimum], mida inimesed ei oleks endale tuletanud sellest igavesest seadusest: sest kui see rahvas andis mingil ajal õiglaselt auameteid, teisel ajal jälle ei andnud õiglaselt, siis see, et see vaheldumine on õiglane, on võetud [tracta] sellest igavesusest, millega on alati õiglane, et tõsine rahvas annab auameteid, kerglane ei anna; või kas sulle tundub teisiti?

Ev. Olen nõus.

Aug. Et seega lühidalt, nii palju kui ma suudan, sõnadega seletada selle igavese seaduse mõistet, mis on meisse vermitud, on see see, et on õiglane, et kõik oleks kõige korrastatum; kui sa arvad teisiti, siis ütle.

Ev. Sa räägid tõtt, mul pole sulle midagi vastu öelda.

Aug. Et see niisiis on üks seadus, millest kõik ajalikud seadused inimeste valitsemiseks, kas see siis saab mingil moel muutuda?

Ev. Saan aru, et sugugi ei saa: ükski jõud, ükski juhtum, ükski asjade hävimine ei saa kunagi teha nii, et ei oleks õiglane, et kõik oleks kõige korrastatum.

7–11. Vaim valitseb ja käsutab.

7. Kuidas inimene on igavese seadusega hästi reguleeritud. – Parem on teada kui elada.

7. 16. Aug. Vaatame nüüd, kuidas inimene iseeneses on kõige korrastatum: rahvas koosneb ju ühe seadusega ühendatud inimestest; see seadus, nagu öeldud, on ajalik. Ja ütle mulle, kas sulle on ülikindel, et sa elad.

Ev. Aga mida kindlamat mul oleks sulle vastata?

Aug. Mis, kas sa seda vahet oskad teha, et üks asi on elada, teine asi on teada, et elatakse?

Ev. Tean küll, et keegi muu kui elavad ei tea, et nad elavad; aga kas igaüks, kes elab, teab, et ta elab, seda ma ei tea.

Aug. Sa usud teadmata, et kariloomadel ei ole mõistust; meie arutlus käib sellest küsimusest kiiresti üle; ent kuna sa ütled, et sa ei tea, ajendad sa pika vestluse. Ja see ei ole ju ka niisugune asi, et saaks lubada sellest mööda minnes jätkata seda, mida kavatseme, nii suure arutlusrangusega, nagu mulle tundub tarvis olevat. Ütle niisiis mulle, kuna oleme sageli näinud inimeste poolt taltsutatud loomi, see on mitte ainult looma keha, vaid ka hinge inimesele niimoodi allutatuna, et too teenib tema tahet mingi meele ja harjumusega; kas sulle tundub, et saab kuidagi olla, et mõni metsloom, kes on koletu oma metsikuse või keha poolest või ka mingi meele poolest väga terane, püüaks samamoodi inimest endale allutada, nagu paljud suudavad tema keha kas jõuga või salaja surmata.

Ev. Olen nõus, et seda ei saa mitte kuidagi olla.

Aug. Muidugi; aga samuti ütle mulle, kuna on ilmne, et jõu ja muude kehaliste funktsioonide poolest paljud loomad ületavad inimest hõlpsasti, kas on mingi asi, mille poolest inimene välja paistab, nii et ükski metsloomadest ei saa teda käsutada, tema aga võib paljusid käsutada? Kas see pole ehk see, mida tavaliselt nimetatakse arukuseks või mõistuseks?

Ev. Ma ei leia muud, sest vaimus on see, mille poolest me loomi ületame: kui nad oleksid elutud [exanimes], siis ma ütleksin, et me oleme selle poolest üle, et meil on vaim [animum]. Nüüd aga, kuna ka nemad on elukad [animalia], on aga see, mida nende vaimus ei ole, nii et nad meile alluvad, meie vaimus, nii et oleme neist paremad ega paista kellelegi ei eimiskina ega millegi väikesena; milleks muuks seda õigemini nimetada kui mõistuseks?

Aug. Vaata kui hõlpsaks saab inimestel Jumala abiga kõige keerulisemat mõelda [putant]. Sest tunnistan sulle, et ma arvasin, et see küsimus, mis, nagu ma aru saan, on lõpetatud, peab meid sama kaua kinni kui kõik, mis on öeldud meie arutluse päris algusest saadik. Sellepärast luba nüüd sellest järeldus teha: usun nimelt, et sulle ei ole teadmata, et see, mida me nimetame teadmiseks, ei ole miski muu kui mõistuse tajumuse omamine.

Ev. Nii see on.

Aug. Järelikult sellel, kes teab, et ta elab, ei puudu mõistus.

Ev. Nõnda see järeldub.

Aug. Aga loomad elavad, ja nagu juba selgus, neil pole mõistust.

Ev. See on ilmne.

Aug. Nii et nüüd sa siis tead seda, mida sa vastasid mitte teadvat, nimelt et, mitte igaüks, kes elab, ei tea, et ta elab, kuigi igaüks, kes teab, et ta elab, paratamatult elab.

7.17. Ev. Ma ei kahtle enam selles; jätka seda, mis sul kavas oli: seda, et üks asi on elamine, teine asi teadmine, et elatakse, olen ma küllalt õppinud.

Aug. Niisiis, kumb neist kahest tundub sulle väljapaistvam?

Ev. Kas sa ei arva, et ikka teadmine?

Aug. Kas sulle ei tundu, et elu teadmine on parem kui elu ise? Või ehk saad aru, et teadmine on mingi ülem ja ehtsam elu, sest teada on võimalik ainult sellel, kes saab aru? Mis aga arusaamine muud on kui vaimuvalguse endaga õilsamalt [illustrius] ja täiuslikumalt elamine? Sellepärast, kui ma ei eksi, ei eelistanud sa elule midagi muud, vaid mingile elule paremat elu.

Ev. Sa tunnetasid mu arvamuse ja esitasid selle parimal moel, kui ainult teadmine ei saa kunagi olla kuri.

Aug. Ei saa kuidagi, kui me ainult ei nimeta teadmiseks ülekantud sõnaga kogemust: kogemine ei ole ju alati hea, nagu näiteks karistuste kogemine; aga kuidas saab kuri olla see, mida õigesti ja puhtalt teadmiseks nimetatakse, sest seda saadakse mõistuse ja arukusega?

Ev. Olen nõus ka selle erinevusega; läheme edasi muuga.

8. Mõistus, mis asetab inimese loomadest kõrgemale, peab temas valitsema

8.18. Aug. Ma tahan öelda seda: kui see miski, mille pärast inimest kariloomadele eelistatakse, kas teda nimetatakse õigemini vaimuks [mens] või vaimuks [spiritus] või kuidagi teisiti (nimelt leiame jumalikest Raamatutest mõlemad) valitseb ja käsutab ülejäänut, millest inimene koosneb, siis ta on kõige korrastatum inimene. Me näeme ju, et meil on palju ühist mitte ainult kariloomadega, vaid ka puude ja rohttaimedega: nimelt keha toidu kogumist, kasvamist, sigitamist, õitsemist näeme olevat antud ka puudele, mis piirduvad [continentur] mingi madalama eluga; me näeme ka, et loomad suudavad nii näha kui ka kuulda ning haista, maitsta ja kompida, ning tajume ja tunnistame, et teravamalt ja rohkem kui meie. Lisa kehaliikmete jõud ja tugevus ja vastupidavus, ning kiirus ja keha ja ülihõlpsad liigutused, millest kõigest mõne poolest me ületame neid, mõne poolest oleme võrdsed, ja mõningate poolest jääme ka alla. Ometi on nende asjade sugu meil kindlasti loomadega ühine: looma elu iga tegevus on keha tahtmiste tagaajamine ja ebameeldivuste vältimine. On midagi muud, mida loomadel ei tundu olevat, ometi ei ole see inimeses endas kõige kõrgem, nimelt naljatamine ja naermine: kes otsustab inimese loomuse üle kõige õigemini, see otsustab, et need on küll midagi inimlikku, kuid on inimesel midagi kõige madalamat. Edasi, kiitus- ja auarmastust ning valitsemispüüdu küll loomadel ei ole, kuid nende asjade himu poolest ei tule meid ometi pidada loomadest paremaks. Sest kuna ka see püüd ei ole allutatud mõistusele, teeb ta viletsaks. Aga keegi ei ole tahtnud jätta end mõne viletsuse kätte. Et hinge liigutusi valitseb mõistus, öeldakse, et inimene on korrastatud. Ei nimetata ju õigeks korraks ega üldse korraks seda, kus halvem allub paremale; kas sulle ei tundu?

Ev. See on ilmne.

Aug. Et seega hinge mittemõistuslikke liigutusi valitseb vaim [mens] või vaim [spiritus], siis inimeses valitseb kindlasti see, mille valitsemist nõuab see seadus, mis osutub igaveseks.

Ev. Saan aru ja järgin.

9. Mõistuse valitsemine ja orjus iseloomustavad tarka ja rumalat.

9.19. Aug. Kui niisiis inimene on niimoodi ehitatud, et ta on korrastatud, kas ta ei tundu sulle targana?

Ev. Ma ei tea kedagi teist, kes võiks mulle tunduda targa inimesena, kui see ei tundu.

Aug. Usun, et sa tead ka seda, et enamik inimesi on rumalad.

Ev. See on samuti küllalt kindel.

Aug. Aga kui rumal on targale vastandlik, siis kuna me õppisime tundma tarka, siis sa saad nüüd kindlasti aru ka sellest, kes on rumal.

Ev. Kellele ei paistaks, et see on see, kelles vaimul ei ole ülemvõimu?

Aug. Mida siis tuleb säärase inimese kohta öelda: kas tal pole vaimu, või on küll vaim, kuid puuduv vaimu valitsemine?

Ev. Pigem seda, mis sa viimasena pakkusid.

Aug. Tahaksin sinult kuulda, milliste tõendite põhjal sa tajud, et inimeses on vaim, mis oma võimu ei näita.

Ev. Kui sa võtaksid selle enda peale! Mul ei ole lihtne seda läbi teha, mis sa mulle peale paned.

Aug. Vähemalt on sul lihtne meelde tuletada, mis me äsja ütlesime, kuidas inimeste poolt taltsutatud loomad teenivad; et seesama saaks inimestele osaks loomadelt, nagu mõistus näitas, kui inimesed ei oleks millegi poolest väljapaistvad. Seda aga me ei leidnud kehast: nõnda see paistis olevat vaimus [animo], mille kohta osutus, et seda ei nimetata millekski muuks kui mõistuseks; mäletame, et pärast me nimetasime seda ka vaimuks [mentem] ja vaimuks [spiritum]. Aga kui üks asi on mõistus, teine asi vaim, siis on kindel, et mõistust saab kasutada ainult vaim. Sellest tuleneb, et sellel, kellel on mõistus, ei saa puududa vaim.

Ev. Seda ma mäletan ja valdan hästi.

Aug. Mis, sa ju usud, et loomade taltsutajad ei saa mitte olla targad? Ma kutsun ju tarkadeks neid, keda tõde käsib kutsuda, see on, kes vaimu valitsusega on igasugusest himule allumisest rahu saanud.

Ev. Naeruväärne on sellisteks pidada neid, keda lihtrahvas hüüab loomataltsutajateks, või ka karjuseid või härjaajajaid või veomehi, kellele kõigile näeme allumas taltsaid kariloomi, ja neid, kelle amet on allutada metsikuid.

Aug. Niisiis ongi sul käes kõige kindlam tõend, millest saab ilmseks, et inimeses on vaim ilma valitsemata. Sest nendes ta ju on sees; nad teevad ju selliseid asju, mida ilma vaimuta ei saa teha; ometi vaim ei valitse: nad on ju rumalad, ning on jõutud arusaamisele, et vaimu valitsus on ainult tarkadel.

Ev. Imelik, et me tegime selle ülalpool juba kindlaks, aga mulle ei tulnud pähe, mida sulle vastata.

10. Miski ei sunni vaimu olema himu ori,

10.20. Aga läheme muu juurde. Nüüd on ju selgunud nii see, et inimese vaimu valitsemine on tarkus, kui ka see, et tarkus võib ka mitte valitseda.

Aug. Kas sa arvad, et sellest vaimust, millele igavese seadusega on antud luba himude üle valitseda, on himu tugevam? Mina ei arva seda nimelt sugugi. Ei oleks ju ka kõige korrastatum, kui nõrgem valitseks tugevamat. Sellepärast pean ma paratamatuks, et vaim suudab rohkem kui iha, sellesama pärast, et ta valitseb iha õigesti ja õiglaselt.

Ev. Ka mulle tundub nii.

Aug. Kas me kõhklesime igasugust voorust igasugusest pahest nõnda ettepoole seadmast, et mida parem ja õilsam voorus, seda tugevam ja võitmatum ta on?

Ev. Kes kõhkleks?

Aug. Seega ei ole ükski paheline hing [animus] üle voorusega varustatud hingest.

Ev. See on ülitõsi.

Aug. Arvan nüüd, et sa ei eita, et mis tahes kehast on mis tahes hing parem ja tugevam.

Ev. Seda ei eita keegi, kes (mis on hõlbus) näeb, et elavat substantsi tuleb eelistada elutule või seda, mis elu annab, sellele, mis saab elu.

Aug. Ammugi ei ole seega keha, milline ta ka poleks, voorusega varustatud hingest üle.

Ev. See on üliilmne.

Aug. Kuidas, kas õiglane hing ja vaim, mis valvab õigust ja õiget käskimist, saab teist vaimu, mis valitseb samavõrdse õigluse ja voorusega, võimult kukutada ja himule allutada?

Ev. Mitte kuidagi; mitte ainult sellepärast, et mõlemad on ühevõrra oivalised, vaid ka sellepärast, et vaim, mis püüab teist vaimu paheliseks teha, langeb enne õiglusest ära ja saab ise paheliseks, mistõttu ta on nõrgem.

10.21. Aug. Sa saad hästi aru; sellepärast jääb üle, et sa vastaksid, kui suudad, kas sulle tundub, et miski on väljapaistvam mõistuslikust ja targast vaimust.

Ev. Arvan, et mitte miski peale Jumala.

Aug. Ja see on ka minu arvamus. Aga kuna küsimus on raske ja selles arusaamisele jõudmine ei ole parajasti päevakorral, kuigi me seda kõige kindlamalt usume, jäägu selle küsimuse hoolikas ja ettevaatlik käsitlemine meil ära.

11. Hinge, mis jätab end vabal tahtel himu hooleks, karistatakse õiglaselt.

11.21. Praegu on meil ju võimalik teada, milline see loomus ka poleks, millega vooruselt vägeval vaimul on kohane välja paista, ebaõiglane ta ei saa kuidagi olla. Sellepärast ei pane ta vaimu himu teenima, olgugi, et tal on võim.

Ev. Ei ole mitte kedagi, kes seda ilma mingi kõhkluseta ei tunnistaks.

Aug. Järelikult jääb üle, et kuna valitseva ja voorust täis vaimuga ei ole miski võrdne ega sellest üle, siis õigluse pärast ei tee mitte miski teda himu orjaks; mis aga on madalam, ei saa seda teha nõrkuse pärast, nagu õpetab see, mis me oleme omavahel paika pannud; ükski muu asi ei tee vaimu iha kaaslaseks kui oma tahe ja vaba tahe.

Ev. Ma ei näe, et veel miski oleks nii paratamatu.

11.22. Aug. Nüüd järeldub, et sulle tundub, et hingele saab nii suure patu eest õiglaselt osaks karistus.

Ev. Ei saa eitada.

Aug. Kuidas siis? Kas juba seda tuleb pidada väikeseks karistuseks, et himu teda valitseb ning ta vooruse väest ilmajäetuna hulgub vaese ja viletsana ringi, kord valet tõeks kiites ning kord kaitstes ja kord süüdistades seda, mis ta enne on tõestanud, ja sellegipoolest teise valesse sööstes; kord oma nõustumisest hoidudes ning enamikku ilmselgeid mõistuse kaalutlusi kartes; kord meelt heites igasuguse tõeleidmise suhtes ja täiesti kinni jäädes rumaluse pimedusse; kord püüdes valguses aru saada ja jälle väsimuses langedes, kui samal ajal see ihade valitsemine türanlikult raevutseb ning inimese kogu hinge ja elu mitmesuguste vastandlike tormidega erutab, kord kartusega, kord sooviga, kord murega, kord tühise ja vale rõõmuga, kord armastatud asjast ilmajäämise piinaga, kord lõõmava ihaga saada kätte seda, mida pole omatud, kord osaks saava ülekohtu valuga, kord kättemaksu tulega; kuhupoole ta end ka pööraks, ahnus hajutab, pillamine venitab, auahnus reedab, uhkus puhub täis, kadedus väänab, laiskus lämmatab, kangekaelsus kihutab taga, allaheitlikkus murrab maha; ja mis tahes muid arvutud asjad, mis kuuluvad selle himu valitsemise juurde, on tal vahetpidamata kallal? Kas me võime siis pidada eimillekski seda karistust, mis, nagu sa taipad, saab paratamatult osaks kõigile, kes ei ole andunud tarkusele?

11.23. Ev. Leian, et see karistus on suur ja täiesti õiglane, kui keegi, kes on juba pandud tarkuse kõrgusesse, laskub sealt alla ning valib himu teenimise; aga pole kindel, kas saab olla kedagi, kes oleks tahtnud või tahaks seda teha. Olgugi et me usume, et Jumal on inimese loonud nii täiuslikult ja õndsasse ellu määranud, et ta on sureliku elu vaevadesse ise sealt omal tahtel langenud, kuigi mul on sellesse kõige kindlam usk, ei ole ma seda aruga ikka veel taibanud; kui sa mõtled selle asja hoolikat uurimist praegu edasi lükata, teed sa vastu minu tahtmist.

Tahtes on otsus

12. Kire orjad kannatavad õiglaselt sureliku elu vaevade all, isegi kui neil ei ole tarkust kunagi olnud

12.24. Ev. Aga kõige rohkem erutab mind see, miks nii ränki piinu kannatame meie, kes me oleme kindlasti rumalad ega pole kunagi olnud targad, et saaks öelda, et need on meil ära teenitud, sest oleme jätnud maha vooruse kantsi ning valinud himuorjuse, ja ma ei lubaks mingil juhul, et sa selle arutamise edasi lükkaksid, kui sa vähegi suudad.

Aug. Sa räägid seda nii, nagu sa oleksid kindlalt teada saanud, et me ei ole olnud targad: sa pead nimelt silmas aega alates meie sündimisest sellesse ellu. Et aga tarkus on hinges, siis see, kas hing ei elanud enne selle kehaga ühinemist teist elu ja kas ta ei elanud millalgi targalt, on suur küsimus, suur saladus, mida tuleb kaaluda omas kohas; ja siiski ei ole sellepärast see, mis meil praegu käes on, selline, et me ei saaks seda selgitada.

12.25. Aug. Ma küsin nüüd sinult, kas meil on mingi tahe.

Ev. Ei tea.

Aug. Kas sa tahad seda teada?

Ev. Ka seda ma ei tea.

Aug. Siis ära küsi minult midagi.

Ev. Mispärast?

Aug. Sest kui sa küsid, siis ma ei pea sulle vastama, kui sa ei taha teada seda, mida sa küsid. Ja kui sa ei taha tarkuseni jõuda, ei ole tarvis sinuga niisugustest asjadest rääkida. Ja üldse, sa ei saa minu sõber olla, kui sa ei taha, et mul hea oleks. Mis aga sinusse puutub, siis sa ise näed, kas sul ei ole mingit tahet, et sul oleks õnnis elu.

Ev. Tunnistan, et ei saa eitada, et meil on tahe; jätka nüüd, vaatame, mis sa sellega ette võtad.

Aug. Teen seda; aga ütle kõigepealt, kas sa arvad, et sul on ka hea tahe.

Ev. Mis on hea tahe?

Aug. Tahe, millega me püüame õigesti ja ausalt elada ning jõuda ülima tarkuseni. Vaata ainult, kas sa ei soovi õiget ja ausat elu või kas sa ei taha väga olla tark, või sa söandad kindlalt eitada, et kui me seda tahame, siis meil on hea tahe.

Ev. Midagi sellest ma ei eita, ja sellepärast ma tunnistan nüüd, et mul ei ole mitte ainult tahe, vaid ka hea tahe.

Aug. Palun, kui palju sa sellest tahtest lugu pead? Kas sa arvad, et ta on võrreldav rikkusega või auavaldustega või lihalike naudingutega või kõige sellega kokku?

Ev. Hoidku Jumal selle nurjatu meeletuse eest.

Aug. Nii et kas vähe tuleb rõõmustada, et meil on hinges miski, mida ma nimetangi heaks tahteks ja millega võrreldes need asjad, mida me mainisime ja mille kättesaamiseks me näeme inimeste hulka kõiki vaevu ja ohte trotsivat, on väga põlgusväärsed?

Ev. Tõesti tuleb rõõmustada, ja väga.

Aug. Kuidas, kas sa arvad, et nendele, kellel seda rõõmu pole, on nii suurest hüvest ilmaolemine väike kaotus?

Ev. Vastupidi, väga suur.

12.26. Aug. Nii et arvatavasti sa näed nüüd, et see, et meil on või ei ole see nii suur ja nii tõeline hüve, rajaneb meie tahtel. Sest mis on meie tahtes nii palju kui see tahe ise? Kui kellelgi on hea tahe, siis tal on kindlasti see, mis on kaugelt eelistatav kõikidele maistele kuningriikidele ja kõikidele lihalikele naudingutele. Kellel aga seda ei ole, see on kahtlemata ilma sellest asjast, mis on väljapaistvam kõikidest hüvedest, mis ei ole meie võimuses, ning mille paljas tahe annab iseenesest. Nii et kuna tema peab ennast väga viletsaks, kui ta jääb ilma aukuulsusest, tohutust varandusest ja kõigist kehahüvedest, kas sina ei pea teda väga viletsaks, kui tal küll on rikkalikult sääraseid hüvesid, nii et ta saab osa neist hüvedest, millest ta võib väga kergesti ilma jääda, nii et tal neid pole, kui ta neid tahab, aga tal pole head tahet, mis pole nonde hüvedega võrreldav, ning kuigi ta on nii suur hüve, tarvitseb vaid tahta, et ta oleks olemas?

Ev. See on väga tõsi.

Aug. Niisiis kannatavad rumalad inimesed säärase viletsuse all õigusega ja teenitult, isegi kui nad pole kunagi targad olnud (sest see on kaheldav ja väga tume).

Ev. Olen nõus.

13. Õnnelik elu, nagu vilets elugi, sõltub meie tahtest

13.27. Aug. Mõtle nüüd järele, kas sulle tundub, et tarkus [prudentia] on nende asjade teadmine, mida tuleb taotleda ja mida tuleb vältida.

Ev. Tundub küll.

Aug. Kuidas, kas vaprus [fortitudo] ei ole see hinge seisund, millega me põlgame kõiki ebamugavusi ja mitte meie võimuses olevate asjade kaotust?

Ev. Nii ma arvan.

Aug. Edasi, mõõdukus on seisund, mis talitseb himu [appetitum] ja hoiab seda eemal nendest asjadest, mida himustatakse inetult; kas sa arvad teisiti.

Ev. Ei, minu meelest on nii, nagu sa ütled.

Aug. Nüüd, mida muud ütleme olevat õigluse kui vooruse, millega igaühele antakse oma.

Ev. Mul ei ole mingit muud arusaama õiglusest.

Aug. Seega, kui kellelgi on hea tahe, mille oivalisusest me juba kaua räägime, embab ta armastusega ainult seda, millest paremat tal midagi ei ole, tunneb sellest lõbu, lõpuks naudib seda täielikult ja rõõmustab selle üle, mõeldes selle üle ja otsustades, kui suur see on, ning pole võimalik, et see temalt vastu tahtmist ära võetaks, kas me siis saame siis kahelda, et ta seisab vastu kõikidele asjadele, mis on selle ainsa hüve vaenlased?

Ev. See on täiesti paratamatu, et ta seisab vastu.

Aug. Kas me siis arvame, et tal pole mingit tarkust, kui ta leiab, et seda hüvet tuleb ihaldada ning kõike, mis on sellele vaenulik, tuleb vältida.

Ev. Mulle tundub, et see pole kellelgi võimalik ilma tarkuseta.

Aug. Õige. Aga miks mitte omistada talle ka vaprust? Tõepoolest, ta ei saa armastada ega kõrgelt hinnata midagi, mis ei ole meie võimuses. Neid ju armastatakse kurja tahtega, ja sellele kui oma kõige kallima hüve vaenlasele peab ta vastu panema. Et ta aga neid asju ei armasta, siis ta ei kurvasta nendest ilmajäämise pärast ning põlgab neid täiesti; see on vapruse tegu, nagu on öeldud ja tunnistatud.

Ev. Muidugi omistame: sest ma ei saa aru, keda ma võin õigemini nimetada vapraks kui seda, kes on nendest asjadest, mille kättesaamine ega säilitamine ei ole meie kätes, tasase ja rahuliku meelega ilma; ja me tegime kindlaks, et ta teeb paratamatult nii.

Aug. Vaata nüüd, kas me saame jätta teda ilma mõõdukusest, sest see on voorus, mis himusid vaos hoiab. Aga mis on heale tahtele nii vaenulik kui himu? Sellest sa saad täielikult aru, et see oma hea tahte armastaja panen igal moel vastu, ning seisab himudele vastu, ja sellepärast nimetatakse teda õigusega mõõdukaks.

Ev. Jätka; olen nõus.

Aug. Jääb üle õiglus, millest ma muidugi ei näe, kuidas ta saab sellel inimesel puududa. Sest kui kellelgi on hea tahe ja ta armastab seda, ja nagu öeldud, avaldab vastupanu sellele, mis on heale tahtele vaenulik, ei saa tahta kellelegi halba. Siit järeldub niisiis, et ta ei tee kellelegi ülekohut; see ei ole mitte kuidagi võimalik, kui ta ei anna igaühele oma; aga arvan, et sa mäletad, et kiitsid heaks, kui ma ütlesin, et see on omane õiglusega.

Ev. Mäletan küll ja tunnistan, et on kindlaks tehtud, et sellel inimesel, kes oma heast tahtest väga lugu peab ja seda armastab, on kõik neli voorust, mida sa ennist kirjeldasid, kusjuures mina nõustusin selle kirjeldusega.

13.28. Aug. Mis siis takistab meid tunnistamast, et tema elu on kiiduväärne?

Ev. Mitte miski; vastupidi, kõik kutsub ja isegi sunnib seda tunnistama.

Aug. Kuidas, kas sa saad kuidagi mitte pidada viletsat elu vältimisväärseks?

Ev. Kohe väga pean, ja arvan, et teisiti ei saagi.

Aug. Kas sa ei arva, et kiiduväärset elu ei tule üldse vältida?

Ev. Arvan, et selle poole tuleb lausa püüelda.

Aug. Järelikult ei ole kiiduväärne elu kindlasti vilets elu.

Ev. Nii tuleb kindlasti välja.

Aug. Arvan, et ei jää enam üle midagi, mida sul oleks raske tunnistada, nimelt et see, mis ei ole vilets elu, on õnnis elu.

Ev. See on väga ilmne.

Aug. Järelikult paistab, et inimene, kes on oma hea tahte armastaja ning selle pärast põlgab kõike muud, mida nimetatakse hüveks, aga millest ilmajäämine võib juhtuda ka siis, kui omamise tahe jääb, on õnnelik.

Ev. Kuidas siis ei paista, kui see eelnevast, mida me tunnistasime, paratamatult järeldub?

Aug. Sa saad hästi aru. Aga ütle, palun, kas mitte oma hea tahte armastamine ja nii kõrgelt hindamine ei olegi see hea tahe ise?

Ev. Sa räägid tõtt.

Aug. Ja kui me teda peame õigesti õndsaks, kas me ei pea siis õigesti viletsaks seda, kes on vastupidise tahtega?

Ev. Väga õigesti.

Aug. Mis põhjust siis on pidada kaheldavaks, et isegi kui me ei ole kunagi varem olnud targad, pälvime kiiduväärse ja õndsa elu ning elame seda tahtega, ning näotu ja viletsa elu pälvime ja elame seda tahtega?

Ev. Tunnistan, et oleme selleni jõudnud kindlate ja kõige vähem eitatavate asjade kaudu.

13.29. Aug. Vaata nüüd muud: usun, et sul on meeles, mida me nimetasime heaks tahteks; arvan, et seda, millega me püüame elada õigesti ja ausalt.

Ev. Nii ma mäletan.

Aug. Niisiis seda tahet, et kui me hea tahtega ka seda armastame ja embame, siis me eelistame seda kõikidele asjadele, mida me ei saa tahtmise väel säilitada; järelikult, nagu mõistus õpetab, elavad meie hinges need voorused, mille omamine ongi õigesti ja ausalt elamine. Sellest tuleneb, et kui keegi tahab elada õigesti ja ausalt, siis kui ta tahab, et ta tahaks seda ennemini kui põgusaid hüvesid, saavutab ta nii suure asja nii suure kergusega, et tal ei pruugi selle saamiseks, mida ta tahab, muud teha kui lihtsalt tahta.

Ev. Ma ütlen sulle tõesti, ma suudan vaevu rõõmuhüüet tagasi hoida, sest minu ette on äkitselt ilmunud nii suur ja nii kergesti saavutatav hüve.

Aug. Igatahes sedasama rõõmu, mis sünnib selle hüve omandamisest ning ülendab meelt rahulikult ja tasaselt ning püsivalt, nimetataksegi õndsaks eluks; kui sa ei pea õndsaks eluks midagi muud kui tõeliste ja kindlate hüvede üle rõõmustamist.

Ev. Nii ma arvan.

14. Miks on vähe õnnelikke inimesi, kui kõik tahavad õnnelikud olla

14.30. Aug. Õige. Aga kas sa arvad, et on mõni inimene, kes ei taha ega soovi õndsat elu?

Ev. Kes kahtleks, et iga inimene tahab?

Aug. Miks siis kõik seda kätte ei saa? Ütlesime ju ja jõudsime omavahel üksmeelele, et selle pälvivad inimesed tahtega, ning tahtega ka viletsa elu, ja nõnda teenivad nad selle saamise ära; nüüd aga on olemas ma ei tea mis vastuolu, ja kui me seda hoolikalt läbi ei näe, püüab ta rikkuda nii valvast ja kindlat mõistust. Kuidas siis keegi tahtega kannatab viletsa elu all, kui üldse keegi ei taha viletsalt elada? Või kuidas inimene tahtega saavutab õndsa elu, kui nii paljud on viletsad ja kõik tahavad olla õndsad? Kas see tuleb sellest, et üks asi on tahta head või kurja, teine asi midagi hea või kurja tahte läbi ära teenida? Need, kes on õndsad (nad peavad olema ka head), ei ole õndsad mitte sellepärast, et nad tahtsid elada õndsalt (seda tahtsid ka kurjad), vaid õieti sellepärast, et nad ei taha kurja. Seepärast pole selles midagi imelikku, et viletsad inimesed ei saa kätte seda, mida nad tahavad, see on õndsat elu. Seda aga, mille kaaslane see on ja ilma milleta ei ole keegi seda väärt ja keegi seda ei saavuta, nimelt õigesti elamist, nad samal viisil ei taha. Sest selle on igavene seadus, mida on juba aeg arutama hakata, muutmatus püsivuses paika seadnud, et tahtes on teene; aga õndsuses ja viletsuses on tasu ja karistus. Nii et me ei ütle mitte sellepärast, et inimesed on tahtega viletsad, nagu nad tahaksid viletsad olla, vaid sellepärast, et nad on selles tahtes, millega paratamatult ka vastu nende tahtmist käib kaasas viletsus. Sellepärast ei ole ülema mõistusega vastuolus, et kõik tahavad olla õndsad, ja ei saa; sest kõik ei taha õigesti elada, aga õnnis elu võlgnetakse ainult tahtele; kui ainult sul ei ole midagi selle vastu öelda.

Ev. Mul ei ole tõesti midagi.

15. Milline on igavese seaduse ja ajaliku seaduse väärtus omavahelises suhtes ja kes on need, kes nendele alluvad

15.31. Ev. Aga vaatame nüüd, kuidas see on seotud esitatud küsimusega kahe seaduse kohta.

Aug. Olgu; aga ütle mulle kõigepealt, kas seda, kes armastab õigesti elada ja tunneb sellest niimoodi rõõmu, et see ei ole ainult õige, vaid ka magus ja meeldiv, armastab seda seadust, millega ta näeb olevat antud heale tahtele õnnis elu ja kurjale vilets, ja see on talle väga kallis?

Ev. Armastab täiesti ja väga: sedasama järgides ta ju nõnda elab.

Aug. Kuidas: kui ta seda armastab, kas ta armastab midagi muutlikku ja ajalikku või kindlat ja alalist?

Ev. Muidugi igavest ja muutumatut.

Aug. Kuidas on nendega, kes kurjas tahtes püsides ikkagi ihaldavad olla õndsad? Kas nad saavad armastada seda seadust, millega niisugustele inimestele tasutakse teenitult viletsusega.

Ev. Arvan, et mitte mingil juhul.

Aug. Kas nad ei armasta muud.

Ev. Jah, paljusid asju: nimelt neid, mille kättesaamise või säilitamise juurde nende kuri tahe kinni jääb.

Aug. Arvan, et sa pead silmas rikkust, auavaldusi, naudinguid ja keha ilu ning muud, mida nad ka tahtes võivad mitte kätte saada ja millest nad vastu tahtmist võivad ilma jääda.

Ev. Needsamad need on.

Aug. Aga kas sa arvad, et need on igavesed, kui sa näed, et need on aja muutlikkuse võimu all?

Ev. Kes arvaks nii, isegi kui ta on kõige meeletum?

Aug. Et niisiis on ilmne, et ühed inimesed on igaveste, teised ajalike asjade armastajad, kusjuures me jõudsime üksmeelele, et on kaks seadust, üks igavene, teine ajalik; kui sul on erapooletust, keda neist sa arvad alluvat igavesele seadusele, keda ajalikule?

Ev. Pean seda, mida sa küsid, kergeks: nimelt arvan, et need õndsad elavad nende igaveste asjade armastamise pärast igavese seaduse all, viletsad aga alluvad ajalikule seadusele.

Aug. Õigesti arvad, kui ainult sa kõigutamatult usud seda, mida mõistus juba üliselgelt tõestas, nimelt, et need, kes teenivad ajalikku seadust, ei saa olla vabad igavesest seadusest, mis väljendab kõike, mis on õiglane ja õiglaselt vaheldub; aga paistab, et sa saad küllaldaselt aru, et need, kes peavad kinni igavesest seadusest; ajalikku seadust ei vaja.

Ev. Usun nii, nagu sa ütled.

15.32. Aug. Niisiis käsib igavene seadus pöörata armastus ära ajalikelt asjadelt ning pöörata ta puhastatuna igaveste asjade poole.

Ev. Käsib tõesti.

Aug. Mida muud sa siis arvad ajalikku seadust käskivat, kui et neid asju, mida saab nimetada ajutiselt meie omaks, kui inimesed on neile ihaga andunud, omataks selle õigusega, millega teenitakse rahu ja inimühiskonda, nii palju kui neis asjus teenimine on võimalik? Need asjad on aga: esiteks see keha ja need asjad, mida nimetatakse tema hüvedeks, nagu õitsev tervis, meelte teravus, jõud, ilu ja muud, mis on osalt vajalikud headeks kunstideks ning sellepärast hinnatavamad, osalt väärtusetumad. Edasi vabadus, mis küll tõeliselt on üksnes õndsatel ja igavesest seadusest kinnihoidjatel, aga praegu pean silmas seda vabadust, mille poolest peavad end vabaks need, kellel pole inimestest isandaid, ning mida igatsevad need, kes tahavad inimestest isandatest lahti saada. Edasi vanemad, vennad, abikaasa, lapsed, sugulased, hõimlased, sõbrad ja need, kes on mingi lähedase suhtega meiega seotud. Lõpuks isegi riik, mis on tavaliselt vanema eest; samuti auavaldused ja kiitus ning see, mida nimetatakse kuulsuseks rahva seas. Ja kõige viimaks raha, mille alla kuulub kõik, mille isandad me õigusega oleme ning mida arvame võivat müüa või kinkida. Seda kõike, kuidas see seadus jaotab igaühele oma, on raske ja pikk selgitada ning see on selle jaoks, mis me oleme ette võtnud, ilmselt tarbetu. Piisab ju sellest, et me näeme, et selle seaduse võim karistamisel ei ulatu kaugemale, kui et sellelt, keda karistatakse, võetakse midagi ära. Niisiis sunnib ta hirmu abil ning väänab edasi-tagasi nende viletsate hingi, kelle valitsemiseks ta on kohandatud. Sest kartes neid asju kaotada, hoiavad nad neid omades mingisugust seotust riigis, mis võib koosneda niisugustest inimestest. Aga ta ei karista seda pattu, et neid asju armastatakse, vaid seda, et need teistelt ebaausalt ära võetakse. Vaata nüüd, kas me oleme juba jõudnud selleni, mida arvasid olevat lõpmatu. Me ju võtsime ette uurida, kui palju on õigus karistada sellel seadusel, millega valitsetakse maiseid rahvaid ja riike.

Ev. Näen, et oleme jõudnud.

15.33. Aug. Sa näed järelikult ka seda, et karistust ei oleks, kui inimesed ei armastaks neid asju, mida saab neilt vastu tahtmist ära võtta, olgu siis ülekohtuga või karistusena?

Ev. Näen ka seda.

Aug. Et samu asju kasutavad ühed hästi, teised kurjasti; ja see, kes kasutab neid kurjasti, kiindub neisse armastusega ja mässib end sisse, nimelt allub ta neile asjadele, mis peaksid temale alluma, ning peab neid enda jaoks hüvedeks, kuigi ta peaks ise neile hüveks olema; see aga, kes kasutab neid õigesti, näitab küll, et nad on hüved, kuid mitte tema jaoks; sest nad ei tee teda heaks ega paremaks, vaid nad saavad tema läbi paremaks: ja sellepärast ta ei kleepu nende külge armastusega ega tee neid just nagu oma hinge liikmeteks, nagu juhtub armastamise puhul, et need ei teeks talle piina, kui neid hakatakse ära lõikama; vaid ta on kõigest sellest üle ning on nii valmis neid valitsema, kui tarvis, kui veel valmim neist ilma jääma ja neid mitte omama; et see niisiis nõnda on, kas sa arvad siis, et tuleb süüdistada hõbedat ja kulda ahnete pärast või toitu ablaste pärast või veini joodikute pärast või naiselikke vorme abielurikkujate pärast ja nii edasi, sest sa näed ju, et arst kasutab ka tuld hästi ja mürgitaja leiba halvasti?

Ev. See on väga tõsi, süüdistada ei tule asju endid, vaid inimesi, kes neid kurjasti kasutavad.

16. Esimese raamatu epiloog

16.34. Aug. Õige; nii et ma arvan, et me oleme juba hakanud nägema, mida on väärt igavene seadus, ning oleme leidnud, kui kaugele saab ajalik seadus karistamisega minna; ja jällegi, me oleme küllaldaselt ja selgelt eristanud kahesugused asjad, igavesed ja ajalikud, ning kahesugused inimesed, kellest ühed järgivad ja armastavad igavesi, teised ajalikke asju; aga see, mille järgimise ja embamise keegi valib, selgus paiknevat tahtes; ja ükski asi ei saa meelt [mentem] valitsemise kantsist ja õigest korrast kõrvaldada peale tahte; ja on ilmne, et ei saa süüd panna ühelegi asjale, kui keegi seda kurjasti kasutab, vaid kurjasti kasutajale endale; tegeleme palun küsimusega, mis on tõstatatud selle kõneluse alguses, ja vaatame, kas see on lahendatud; me võtsime nimelt ette uurida, mis on kurja tegemine, ja selle pärast rääkisimegi kõike, mida rääkisime. Nüüd tuleb tähele panna ja järele mõelda, kas kurja tegemine on midagi muud kui nende igaveste asjade hooletusse jätmine, mida meel naudib iseenese läbi ja tajub iseenese läbi ning millest armastaja ilma jääda ei saa, ning nende asjade suurte ja imetlusväärsetena tagaajamine, mis on ajalikud ja mida tajub inimese keha kõige madalam osa ning mis ei saa kunagi olla kindlad. Mulle tundub, et sellesse ainsasse sukku kuuluvad kõik pahateod, see on patud. Ootan aga, et saaksin teada, kuidas sulle tundub.

16.35. Ev. Nii see on, nagu sa ütled, ja olen nõus, et kõik patud sisalduvad selles ühesainsas soos, nimelt kui keegi pöördub ära jumalikest ja tõeliselt jäävatest asjadest ning pöördub muutlike ja ebakindlate asjade poole. Nad on küll oma korras õigesti paigutatud ja nad teostavad mingit oma ilu; ometi on neile jälitades allumine omane äraspidisele ja korratule hingele, sest nende juhtimine omal tahtel on jumaliku korra ja õiguse järgi eelistatav. Ja samal ajal tundub mulle, et ma näen juba lahendatuna ja kindlaks tehtuna seda, mille uurimise me võtsime ette pärast seda küsimust, mis on kurja tegemine, nimelt kust me teeme kurja. Sest kui ma ei eksi, siis arutluskäik näitas, et me teeme seda tahte vabast otsusest. Aga ma küsin nüüd, kas selle vaba tahte, mille kohta me oleme veendunud, et sellest tuleneb patutegemise võime, pidi meile andma see, kes meid lõi. Me ju näeme, et me ei oleks hakanud pattu tegema, kui meil vaba tahet poleks olnud; ja on karta, et sel moel peetakse Jumalat ka meie pahategude põhjustajaks.

Aug. Ära seda üldse kardagi; ent selleks et seda hoolikalt uurida, tuleb võtta muu aeg. See esimene vestlus ongi pikale läinud; tahan, et sa usuksid, et ta on andnud meile võtme kõige suuremate ja salajasemate asjade uurimiseks. Nendesse tungimist alustasime Jumala juhtimisel, ja sa leiad täiesti, kui suur vahe on selle arutluse ja nende vahel, mis järgnevad, ja kui palju nood silma paistavad mitte ainult uurimise teravmeelsuse, vaid ka asjade ülevuse ja tõe ülikirka valguse poolest: olgu ainult vagadus juures, et jumalik ettehoole lubaks meil jääda ette võetud teele ja see lõpuni läbi käia.

Ev. Allun sinu tahtele ning allutan sellele otsusega ja kõige nõustuvama arvamusega enda oma.

Jumalast on vaba tahe

Vastuväide selle põhjal, et patustamise vabaduse andis meile Jumal. Kolm küsimust: Kuidas tõestada Jumala olemasolu? Kas kõik hüved tulevad Jumalalt? Kas tahe on hea tegemisel vaba?

Jumalast on inimene ja tahe

1. Miks Jumal andis meile vabaduse pattu teha

1.1. Ev. Kui võimalik, selgita nüüd mulle, miks andis Jumal inimesele vaba tahte: sest kui ta poleks seda saanud, ei saaks ta kindlasti pattu teha.

Aug. Sulle on nüüd ju selge ja teada, et Jumal andis inimesele selle, mida ta sinu meelest ei pidanud andma?

Ev. Nii palju kui ma eelmises raamatus arvan olevat aru saanud, on meil vaba tahe, ja just sellega me teemegi pattu.

Aug. Minagi mäletan nüüd, et selle me tegime selgeks. Aga nüüd ma küsisin, kas sa tead, et selle mille kohta on ilmne, et see meil on ning et sellega me teeme pattu, andis meile Jumal.

Ev. Ma ei arva midagi muud. Temast me ju oleme; ja olgu siis patustajatena või õigesti tegijatena, temalt me teenime karistuse või tasu.

Aug. Tahaksin teada ka seda, kas sa tead seda selgesti või sa usud autoriteedi mõjul ka tundmatut.

Ev. Kinnitan, et selles asjas uskusin ma kõigepealt autoriteeti. Aga mis on rohkem tõsi kui see, et kõik õiglane on hea ning patustajatele on õiglane karistus ja õigesti tegijatele tasu? Sellest järeldub, et Jumal annab nii patustajatele viletsuse kui ka õigesti tegijatele õndsuse.

1.2. Aug. Ei vaidle üldse vastu; aga küsin praegu teist asja, nimelt kust sa tead, et me oleme temast. Sa ju ei selgitanud praegu seda, vaid seda, et temalt me pälvime karistuse või tasu.

Ev. Ka selle ilmsust ma ei näe mujalt kui sellest, et on juba kindel, et Jumal karistab pattude eest. Temast on ju igasugune õiglus. Sest nagu mingile headusele ei ole omane teha head võõrastele, nõnda ka mitte õiglusele karistada võõraid. Siit on ilmne, et me kuulume tema juurde, sest ta ei ole mitte üksnes meile head tehes ülihelde, vaid ka meid karistades üliõiglane. Edasi võib sellest, mida mina ette panin ja millega sina nõustusid, nimelt et igasugune hüve on Jumalast, aru saada, et ka inimene on Jumalast. Inimene on ju niivõrd, kui ta on inimene, midagi head, sest ta võib õigesti elada, kui ta tahab.

1.3. Aug. On selge, et kui see on nii, siis küsimus, mille sa tõstatasid, on lahendatud. Sest kui inimene on midagi head ning ei saa õigesti teha teisiti kui tahtes, siis tal peab olema vaba tahe, ilma milleta ta õigesti teha ei saa. Sest sellepärast, et selle läbi tehakse ka pattu, ei pea veel uskuma, et Jumal andis vaba tahte selle jaoks. Järelikult on küllalt põhjust, miks ta pidi selle andma, sest ilma selleta ei saa inimene õigesti elada. Et vaba tahe on antud selleks, sellest võib aru saada sellestki, et kui keegi on seda kasutanud patu tegemiseks, siis teda karistatakse kõrgemalt poolt. See oleks ebaõiglane, kui vaba tahe ei oleks antud mitte ainult selleks, et õigesti elada, vaid ka selleks, et pattu teha. Sest kuidas karistataks õiglaselt seda, kes on tahet kasutanud selleks asjaks, milleks ta on antud? Et nüüd aga Jumal karistab patustajat, siis mida muud ta sulle tundub ütlevat kui seda: Miks sa ei ole vaba tahet kasutanud selleks asjaks, milleks ma ta sulle andsin, see on õigesti tegemiseks? Edasi, kuidas see, et õiglus ise on mõeldud pattude needmiseks ja õigesti tehtu austamiseks, oleks hüve, kui inimesel poleks vaba tahet? Ei oleks ju ei pattu ega õigesti tehtut, kui poleks tahet. Ja kui inimesel poleks vaba tahet, siis oleks nii karistus kui ka tasu ebaõiglane. Aga nii karistuses kui ka tasus pidi olema õiglus; sellepärast on see üks hüvedest, mis on Jumalast. Järelikult pidi Jumal andma inimesele vaba tahte.

2. Vastuväide: kui vaba tahe on antud hea tarbeks, kuidas ta saab siis kurja poole pöörata?

2.4. Ev. Tunnistan nüüd, et Jumal andis selle. Aga palun, kas sulle ei tundu, et kui ta on antud õigesti tegemiseks, siis ta poleks pidanud saama end patutegemiseks pöörata? Nii nagu see õiglus, mis inimesele on antud hästi elamiseks: kas on siis võimalik, et keegi elab oma õigluse läbi kurjasti? Nõndasamuti ei saaks keegi tahte läbi pattu teha, kui tahe on antud õigesti tegemiseks.

Aug. Loodan, et Jumal annab, et ma oskaksin sulle vastata, või pigem, et sa ise endale vastaksid, sest tõde, kõige ülim õpetaja, õpetab sind seestpoolt. Aga esialgu tahan, et sa ütleksid mulle, kui see, mida ma sinult küsisin, on sulle kindel ja teada, nimelt et Jumal andis meile vaba tahte, kas siis tuleb öelda, et seda ei oleks pidanud andma, millest me tunnistame, et Jumal selle andis. Sest kui ei ole kindel, kas ta selle andis, siis me küsime õigesti, kas see on hästi antud, sest kui me leiame, et see on hästi antud, siis me leiame ka, et selle andis tema, kes hingele kõik hüved on andnud; kui aga leiame, et see pole hästi antud, siis ütleme, et seda ei andnud tema, keda ei kõlba süüdistada. Kui aga on kindel, et tema selle andis, siis peame tunnistama, et kuidas ta ka poleks antud, ei oleks ta pidanud seda mitte andma ega andma teisiti, kui on antud.

2. 5. Ev. Kuigi mul on sellesse kõigutamatu usk, kuna ma seda tunnetusega veel ei taipa, siis uurigem nii, nagu kõik oleks ebakindel. Ma näen ju sellest, et on ebakindel, kas vaba tahe on antud õigesti tegemiseks, ning kuna me võime selle läbi ka pattu teha, siis saab ka see ebakindlaks, kas selle pidi andma. Sest kui on ebakindel, kas see on antud õigesti tegemiseks, siis on ka ebakindel, kas selle pidi andma: ja seeläbi saab ebakindlaks, kas selle andis Jumal; sest kui on ebakindel, et selle pidi andma, siis on ebakindel, et selle andis tema, kellest on võimatu uskuda, et ta oleks andnud midagi, mida ei pidanud andma.

Aug. Vähemalt see on sulle kindel, et Jumal on.

Ev. Ka see ei ole mul läbi mõeldud, vaid see on minu kõigutamatu usk. .

Aug. Nii et kui keegi nendest meeletutest, kelle kohta on kirjutatud: Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" [ Psalm 53:2], ütleks sulle seda ega tahaks koos sinuga uskuda, vaid tunnetada, kas sa usud tõde, kas sa jätaksid siis selle inimese sinnapaika või leiaksid, et selles, mida sa kõigutamatult usud, tuleb kuidagi veenda; iseäranis kui ta ei taha kangekaelselt vastu panna, vaid innukalt õppida (agnoscere)?

Ev. See, mis sa viimati ütlesid, annab mulle piisavalt juhatust, mis ma peaksin talle vastama. Kindlasti ju nõustuks minuga rumalaimgi inimene, et kavala ja kangekaelsega ei tasu midagi arutada, liiati veel nii suurt asja. See mööndud, räägiks ta kõige pealt minuga läbi, et ma usuksin, et ta uurib seda hea vaimuga ega varja endas selle asja suhtes mingit kavalust ega kangekaelsust. Siis ma tõestaksin, mida ma pean kellele tahes ülihõlpsaks, kui palju oleks õiglasem, kui tema tahab, et teine, kes ei tea, usuks tema hinges varjatut, mida tema teab, et ka tema usuks, et Jumal on, Pühakirja Raamatutest, kus nii suured mehed on tunnistanud, et nad on elanud koos Jumala Pojaga; sest nad on kirjutanud, et nad on näinud seda, mida kuidagi ei saaks olla, kui Jumalat ei oleks; ja ta oleks liiga rumal, et ta heidaks mulle ette, et ma neid usun, kui ta on ise tahtnud, et ma usuksin. Ja kui ta juba seda mulle õigusega ette heita ei saa, ei leia ta kuidagi põhjust, miks ta ei taha mind jäljendada.

Aug. Kui sa nüüd arvad, et küsimuses, kas Jumal on, on piisav otsustada, et nii suured mehed ei ole pimesi uskunud, siis ma küsin sinult, miks sa ei arva, et ka neis asjus, mida me võtsime ette uurida just nagu ebakindlaid ja täitsa tundmatuid, tuleb samamoodi nendesamade meeste autoriteeti nõnda uskuda, et me nende uurimisega üldse enam vaeva ei näe?

Ev. Aga me ihaldame seda, mida me usume, teada ja aru saada.

2.6. Aug. Sa mäletad õigesti, mis me ka eelmise arutluse lõpus paika panime, eitada me ei saa. Sest kui ei oleks üks asi uskuda, teine asi aru saada, ja kõigepealt ei tuleks uskuda seda suurt ja jumalikku, mida me ihaldame teada, oleks prohvet asjata öelnud: Kui te ei usu, siis te ei saa aru [ Jesaja raamat 7:9 Septuaginta järgi; Kui te ei usu, siis te ei püsi!]. Ka meie Issand ise manitses neid, keda ta päästele kutsus, kõigepealt uskuma. Aga pärast, kui jutt on sellest annist endast, mis usklikele antakse, siis ta ei ütle: "Aga igavene elu on see, et nad usuksid," vaid: Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. [ Johannese evangeelium 17:3] Siis ta ütleb juba uskujatele: otsige, ja te leiate [ Matteuse evangeelium 7:7]: ei saa ju ka nimetada leituks seda, mida kui mitteteatavat usutakse; ega ole keegi võimeline Jumalat leidma, kui ta pole enne uskunud seda, mida ta hiljem tunnetab. Sellepärast otsigem ägedalt, kuuletudes Issanda käskudele. Mida me tema manitsusel otsime, selle me ju tema näidates leiame, nii palju kui neid asju selles elus ja meiesuguste inimeste poolt on võimalik leida: me peame ju uskuma, et paremad ka siin maa peal elades ning kindlasti kõik head ja vagad näevad ja saavad neid asju ilmsemalt ja täiuslikumalt; ja tuleb loota, et ka meiega on see nii, ning neid asju tuleb maiseid ja inimlikke asju põlates kõigiti soovida ja armastada.

Tõestatakse, et Jumal on (3.7.–15.40.)

3. Mida on inimeses õilsamat? – Kuidas jõuda Jumala olemasolu tõestuseni?

3.7. Uurime aga sellises järjekorras, kui sulle sobib: kõigepealt, kuidas on ilmne, et Jumal on; seejärel, kas kõigest, mis on hea, on kõik temalt; lõpuks, kas heade asjade hulka tuleb arvata vaba tahe. Kui need asjad on piisavalt kindlaks tehtud, siis selgub, nagu ma arvan, et kas ta on õigusega inimesele antud. Sellepärast ma küsin sinult kõigepealt, et alustaksime kõige ilmsematest asjadest, kas sa ise oled. Kas sa ehk kardad selles küsitluses eksida, kuna aga kui sind ei oleks, siis sa kindlasti ei saaks üldse eksida.

Ev. Mine parem edasi teiste asjade juurde.

Aug. Niisiis, kuna on ilmne, et sina oled, ei oleks see sulle ilmne, kui sa ei elaks, siis on ka see ilmne, et sa elad: kas sa saad aru, et need kaks asja on ülitõesed?

Ev. Saan täielikult aru.

Aug. Järelikult on ilmne ka kolmas, see on, et sa saad aru.

Ev. Ilmne. ka

Aug. Mis sulle tundub nende kolme asja seas välja paistvat.

Ev. Arusaamine.

Aug. Miks sulle nii tundub?

Ev. Sellepärast, et need on kolm asja, olemine, elamine, arusaamine; ka kivi on, ka loom elab, ja ometi ma ei arva, et kivi elaks või loom saaks aru; kes aga saab aru, selle puhul on ülikindel, et ta ka on ja elab: sellepärast ma ei kõhkle arvamast väljapaistvamaks seda, milles on kõik kolm, kui seda, millel kas või üks puudub. See, mis elab, ju kindlasti ka on, kuid ei järeldu, et ta ka saaks aru: selline elu arvan ma olevat loomal. Kui miski on, siis sellest kindlasti ei järeldu, et ta ka elaks ja saaks aru: sest ma võin tunnistada, et korjused on, aga keegi ei ütle, et nad elaksid. Ja mis juba ei ela, see ammugi ei saa aru.

Aug. Me väidame siis, et nendest kolmest kaks on puudu korjusel, üks loomal, mitte ühtegi inimesel.

Ev. See on tõsi.

Aug. Me väidame ka, et see on nendest kolmest oivalisim, mis on inimesel koos kahe muuga, see on arusaamine, mille omajal on järelikult ka olemine ja arusaamine.

Ev. Väidame tõesti.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Ladinakeelne originaaltekst (pdf; lk 441)
• Ladinakeelne originaaltekst
• Tõlge prantsuse keelde
• Teise raamatu tõlge vene keelde
• Sissejuhatav artikkel inglise keeles (Google'i raamat)