Bukaresti rahu (1913)

Bukaresti rahu
	Balkani riikide piirid pärast sõda (all)
Allkirjastatud	10. august 1913
Koht	Bukarest, Rumeenia
Osapooled	Bulgaaria; Rumeenia; Serbia; Kreeka; Montenegro;

Bukaresti rahu ehk Bukaresti leping (rumeenia keeles Tratatul de la București, serbia keeles Букурештански мир, bulgaaria keeles Договорът от Букурещ, kreeka keeles Συνθήκη του Βουκουρεστίου) oli rahuleping, mille sõlmisid 10. augustil 1913 Bulgaaria, Rumeenia, Serbia, Montenegro ja Kreeka. Bukaresti rahuga lõppes teine Balkani sõda ning sellega muudeti esimese Balkani sõja lõpetanud Londoni lepingu tingimusi. Umbes kuu aega pärast Bukaresti rahu sõlmis Bulgaaria piirileppe ka Osmanite Riigiga, mis oli teise Balkani sõja ajal veidi laienenud.

Taust

Bulgaaria oli esimese Balkani sõja tulemustega, eriti Kreeka ja Serbia laienemisega Makedooniasse, rahulolematu ning tungis juunis 1913 enda endistele liitlastele kallale. Pealetungid löödi tagasi ning Kreeka ja Serbia väed tungisid Bulgaaria aladele. Samal ajal tungis Osmanite Riik Ida-Traakiasse ja vallutas tagasi Adrianoopoli. Rumeenia tungis Bulgaariale kallale põhjast ning vallutas alad peaaegu kuni Sofiani. Bulgaaria oli endast tugevamast koalitsioonist ümber piiratud ning sunnitud alla andma, rahuläbirääkimised toimusid Rumeenia pealinnas Bukarestis.

Uutes piirides jõuti kokkuleppele pärast hulka koosolekuid ning need ratifitseeriti lõpuks saadikute üldkogul. Kuigi ka Osmanite Riik osales sõjas, ei osalenud nende esindajad rahukõnelustel. Selle asemel sõlmisid nad hiljem Bulgaaria ja Kreekaga eraldi kahepoolsed lepingud (vastavalt Konstantinoopoli leping ja Ateena leping).

Territoriaalsed muudatused

Serbia

Serbia idapiir tõmmati Patarika tipust mööda Vardari ja Struma jõe vahelist ala kuni Kreeka-Bulgaaria piirini. Ainult Strumica org jäi Bulgaariale. Serbia sai endale seega Vardari Makedoonia keskosa, mh Otšrida, Monastiri, Kossovo, Istibi, Kotšana ja Novi Pazari sandžaki idaosa. Tänapäeval on need Serbia Novi Pazar, Kosovo ja Põhja-Makedoonia Ohrid, Štip, Kočani ja Bitola.^[1] Serbia pindala kasvas 48 300 ruutkilomeetrilt 73 780 ruutkilomeetrile ning rahvaarv pooleteise miljoni inimese võrra.

Kreeka

Kreeka-Bulgaaria piir tõmmati Belasitsa tipust Nestose suudmesse Egeuse merel. See oli märgiline muudatus, millele Bulgaaria teravalt vastu oli. Lisaks kritiseerisid seda Venemaa ja Austria-Ungari. Kreeka pindala kasvas 64 790 ruutkilomeetrilt 108 610 ruutkilomeetrile ning rahvaarv, mis varem oli 2 660 000, 4 363 000 inimeseni.

Kreeka sai seega suure osa Epeirosest ja Makedooniast, mh Thessaloníki. Kreeka-Bulgaaria piir nihkus itta ning ka Kavála läks Kreekale. Bulgaaria piir Egeuse merega kahanes vaid 110-kilomeetriseks ning ainsaks sadamalinnaks jäi Dedeagatš. Lisaks sai Kreeka kindla kontrolli Kreeta üle, saar võeti 14. detsembril 1913. Uutele aladele jäi ka Florina linn.

Rumeenia

Rumeenia sai Bulgaarialt Lõuna-Dobrudža. Uus piir tõmmati Doonaust Musta mere läänerannikule. Lõuna-Dobrudža pindala on 6960 ruutkilomeetrit, rahvaarv oli ligi 250 000 ning seal olid Silistra ja Baltšiki kindlus ning Tutrakani linn.

Montenegro

Montenegro sai Berane, Ipeki ja Gjakova.^[2]

Järelkaja

Ajaloolaste hinnangul olid Bukaresti rahu tingimused Bulgaariale karmid ning vastupidised sellele, miks alguses sõtta mindi. Bulgaarial ei õnnestunud saada suure bulgaaria elanikkonnaga Makedooniat, mille vallutamine oli olnud valitsuse ametlik ettekääne sõjale. Egeuse merele jäi pääs kitsaks ning Bulgaaria oli sunnitud loobuma unistusest saada Balkani poolsaare suurvõimuks.

Kreeka oli küll sõja võitnud ning saanud endale Thessaloniki, suure osa Makedooniast ja Kavala sadama, kuid nendegi olukord ei olnud lilleline. Itaalia oli vastu Kreeka nõudmistele Põhja-Epeiroses ning kontrollis kreeka elanikkonnaga Dodekaneese. Lisaks ei olnud selge Põhja-Egeuse saarte olukord, mille Kreeka oli Osmanite Riigilt võtnud. Kreeka suveräänsust tunnustati seal alles veebruaris 1914. Pinged Kreeka ja Osmanite Riigi vahel kasvasid, kuna Osmanite võimud kiussid Anatoolia kreeklasi taga. Kahe riigi merevägede võidurelvastumisele pani alles 1914. aasta suvel punkti esimese maailmasõja puhkemine.

Rumeenia tõus

Rumeenia-Bulgaaria piir enne (must) ja pärast (punane) sõda

Teise Balkani sõjaga, milles Rumeenia mängis otsustavat rolli, sai selgeks Rumeenia Kuningriigi roll Kagu-Euroopa suurima jõuna. Rumeenia sai Bulgaarialt Lõuna-Dobrudža.^[3] Väitele, et sõja kulgu muutis just Rumeenia sekkumine, konverentsil vastu ei vaieldud.^[4] Kuigi Balkani vlahhide alasid Rumeenial saada ei õnnestunud, tagati rahvusvähemuse koolide ja kirikute kaitse teistes Balkani riikides.^[5] Seega oli Rumeenia ainus Balkani riik, kes sai garantiid kõigilt oma kolmelt naabrilt, kes lubasid tunnustada Balkani vlahhe ja austada nende autonoomiat.^[6] Vlahhide staatus Bulgaaria aladel otsustati 4. augustil, Kreeka aladel 5. augustil ja Serbia aladel 5. ja 7. augustil. Bukaresti lepingule kirjutati alla 10. augustil.^[7] Selle lepingu üks tähelepanuväärne aspekt oli Euroopa suurriikide tegeliku osaluse puudumine. Balkani riigid kiirustasid oma erimeelsusi lahendama, enne kui suurriigid said taas nende asjadesse sekkuma hakata. See aga ei tähenda, et leping oleks jäänud suurriikide poolt märkamata, nende reaktsioonid olid vastakad: Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa pealinnadest kostis nurinat, samas kui Suurbritannia ja Prantsusmaa tunnustasid Balkani maade iseseisvat tegutsemist. Üldiselt olid Euroopa kuus suurriiki Balkani kriisides üsna abituteks osutunud. Nad ei suutnud sõdu ära hoida ega saanud hiljem nende tulemusi mõjutada.

Teisest Balkani sõjast saadud mõjuvõimu toel sai Rumeenia aastal 1914 Albaania troonile valitseja määrata ning Albaaniasse enda sõjaväeosa saata.^[8] Rumeenia lühike aeg suurvõimuna alas Bukaresti rahuga ning lõppes juba 1916. aasta oktoobris. Rumeenia liitus esimese maailmasõjaga liitlaste poolel 27. augustil 1916 ning tungis Transilvaaniasse. Juba oktoobri keskpaigaks olid nad sunnitud sealt taganema ning 23. oktoobril vallutasid keskriigid Rumeenia suurima sadamalinna Constanța.^[9]

Viited

↑ Anderson, Frank Maloy; Hershey, Amos Shartle; National Board for Historical Service (1918). Handbook for the diplomatic history of Europe, Asia, and Africa, 1870–1914. Harvard University. Washington, D.C. : G.P.O. Lk 439.
↑ State, United States Department of (1947). Papers Relating to the Foreign Relations of the United States (inglise). U.S. Government Printing Office. Lk 741. Vaadatud 21. detsember 2019.
↑ Richard C. Hall ABC-CLIO, Oct 9, 2014, War in the Balkans: An Encyclopedic History from the Fall of the Ottoman Empire to the Breakup of Yugoslavia, p. 241
↑ René Ristelhueber, Ardent Media, 1971, A History of the Balkan Peoples, p. 229
↑ Sam Stuart, Elsevier, May 12, 2014, Encyclopedia of Public International Law, p. 16
↑ Carole Fink, Cambridge University Press, Nov 2, 2006, Defending the Rights of Others: The Great Powers, the Jews, and International Minority Protection, 1878–1938, p. 64
↑ United States. Department of State, Oceana Publications, 1919, Catalogue of Treaties, 1814–1918, pp. 406-407
↑ Duncan Heaton-Armstrong, I.B.Tauris, Jun 24, 2005, The Six Month Kingdom: Albania 1914, pp. XII-XIII, XXVIII, 30, 123-125, 136, 140 and 162
↑ United publishers of Canada, limited, 1920, Canada in the Great World War: The turn of the tide, p. 395

Allikad

Report of the International Commission to Inquire into the Causes and Conduct of the Balkan Wars. Washington, D.C.: Carnegie Endowment for International Peace. 1914. Vaadatud 26. september 2018 – cit. via Internet Archive.
Anderson, Frank Maloy; Hershey, Amos Shartle (1918). "The Treaty of Bucharest, August 10, 1913". Handbook for the Diplomatic History of Europe, Asia, and Africa 1870–1914. Washington, DC: National Board for Historical Service, Government Printing Office. Lk 439–441.
"Treaty of Peace Between Bulgaria and Roumania, Greece, Monte-Negro and Servia, Signed at Bukharest July 28/August 10, 1913; ratification exchanged August 30, 1913 (Translation)". The American Journal of International Law. VIII (1, Supplement, Official Documents): 13–27. Jaanuar 1914. DOI:10.2307/2212403. JSTOR 2212403.
Miller, William (1923). "The Balkan League and its Results". The Ottoman Empire and its Successors, 1801–1922 (2. ed.). Cambridge: At the University Press. Lk 516. Vaadatud 19. september 2018 – cit. via Internet Archive.

Kirjandus

Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. ISBN 9781405142915.
Jelavich, Barbara (1983). History of the Balkans: Twentieth Century. Kd 2. Cambridge University Press. ISBN 9780521274593.

[1] Anderson, Frank Maloy; Hershey, Amos Shartle; National Board for Historical Service (1918). Handbook for the diplomatic history of Europe, Asia, and Africa, 1870–1914. Harvard University. Washington, D.C. : G.P.O. Lk 439.

[2] State, United States Department of (1947). Papers Relating to the Foreign Relations of the United States (inglise). U.S. Government Printing Office. Lk 741. Vaadatud 21. detsember 2019.

[3] Richard C. Hall ABC-CLIO, Oct 9, 2014, War in the Balkans: An Encyclopedic History from the Fall of the Ottoman Empire to the Breakup of Yugoslavia, p. 241

[René_Ristelhueber_1971,_p._229-4] René Ristelhueber, Ardent Media, 1971, A History of the Balkan Peoples, p. 229

[5] Sam Stuart, Elsevier, May 12, 2014, Encyclopedia of Public International Law, p. 16

[Carole_Fink_2006,_p._64-6] Carole Fink, Cambridge University Press, Nov 2, 2006, Defending the Rights of Others: The Great Powers, the Jews, and International Minority Protection, 1878–1938, p. 64

[7] United States. Department of State, Oceana Publications, 1919, Catalogue of Treaties, 1814–1918, pp. 406-407

[8] Duncan Heaton-Armstrong, I.B.Tauris, Jun 24, 2005, The Six Month Kingdom: Albania 1914, pp. XII-XIII, XXVIII, 30, 123-125, 136, 140 and 162

[9] United publishers of Canada, limited, 1920, Canada in the Great World War: The turn of the tide, p. 395

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]