Bruno O'Ya

Bruno O'Ya
Sünniaeg	12. veebruar 1933
Surmaaeg	9. oktoober 2002 (69-aastaselt)
[muuda Wikidatas]

Bruno O'Ya (sünninimi Bruno Oja; 12. veebruar 1933 Tallinn – 9. oktoober 2002 Tartu) oli eesti-poola filminäitleja ja poplaulja.

Bruno Oja lõpetas 1951. aastal Tallinna 22. Keskkooli.^[1] Ta tegeles muusikaga, õppis klaverit maestro Artur Kapi juures, hiljem omandas ka kitarri-, kontrabassi-, akordioni- ja orelimängu oskuse.

Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasena tekkis tal probleeme sellega, et laulis ülikooli tantsuorkestri saatel lääne laule, mis tol ajal oli taunitud tegevus, ning pidi seetõttu ülikooli komsomoliaktiivi survel ülikoolist lahkuma. Seejärel lahkus ta Eestist.^[2] Hiljem õppis Oja Moskvas meditsiini- ja Riias kehakultuuriinstituudis.^[3]

Bruno Oja mängis vee- ja korvpalli, aga tegeles ka muude aladega, näiteks vehklemise ja poksiga. Tartu Riiklikus Ülikoolis õppimise ajal mängis ta ülikooli korvpallimeeskonnas. Moskvas elades mängis ta mitmes klubis ning jäi pikkuse (199 cm) ja mänguoskusega silma Moskva treeneritele. Seejärel kutsuti ta Riiga, kus ta õppis kiiresti ära läti keele ja jätkas korvpalli mängimist Riia Spartaki (1955–1958) ja Riia VEF-i meeskonnas (1958–1960). Lisaks võistles ta Nõukogude Liidu I rahvaste spartakiaadil (1956) veepallis Läti NSV koondmeeskonnas.^[2] Eesti spordiavalikkus tema tulemustest eriti ei teadnud.

Aastatel 1957–1962 tegutses Bruno Oja Riias estraadilauljana: ta esines koos bigbändiga, laulis džässi ja eriti svingi, saavutades lääne laulude esitamisega suure populaarsuse. Ta esines bigbändiga hiljem ka Poolas ja Tšehhoslovakkias. Tema lauludega on antud välja heliplaate ja kassette mitmes riigis.^[2]

Filmis tegi Bruno Oja esimest korda kaasa 1960. aastal. Selleks oli Lätis filmitud "Sinu õnn". Aasta hiljem (1961) mängis ta filmis "Isamaa".^[4] Esimese suurema rolli sai ta 1963. aastal filmis "Kindralid ja karikakrad". 1967. aastal pälvis Bruno Oja NSV Liidu riikliku preemia Broniuse rolli eest filmis "Keegi ei tahtnud surra" (1966) koos režissöör Vytautas Žalakevičiuse, operaator Jonas Griciuse ja näitleja Donatas Banionisega. See osatäitmine tõi talle rahvusvahelise tuntuse.

Bruno Oja on mänginud ka ajaloolisi isikuid: filmis "Operatsioon Trust" (1968) mängis ta Eesti poliitikut Ado Birki, Juri Ozerovi filmis "Vabastamine" Otto Skorzenyt. Sergei Bondartšuki suurfilmi „Sõda ja rahu“ proovivõtetel oli ta kandidaat Andrei Bolkonski osale. 1968. aastal pakuti Ojale Poolas Piotr Słotwina rolli filmis "Hundi ulg", mille järel jäi ta alaliselt Poola filmitööle. 1974. aasta film "Uputus", kus O'Ya mängis aadlik Józwa Butrymi, esitati kandideerima parima võõrkeelse filmi Oscarile. Kokku osales O'Ya eri maade (Saksa DV, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, NSVL, Läti, Bulgaaria, Soome) filmistuudiote rohkem kui 60 mängufilmis, samuti paljudes teleseriaalides ja -sarjades. Alates 1966. aastast oli ta rahvusvahelise filminäitlejate assotsiatsiooni liige.^[5]

Eesti filmidesse Bruno O'Yale osi ei pakutud, välja arvatud filmi "Viimne reliikvia", kus ta oli kandidaat Gabrieli osasse, aga prooviti ka Ivo rolli.^[6] Kaaluti veel tema sobivust Siimuks ja Risbieteriks, kuid NSV Liidu Riiklik Kinokomitee, kes osatäitjad kinnitas, lükkas arvatavalt poliitilistel põhjustel (O'Ya oli abielus poolatariga) kõik Tallinnfilmi ettepanekud tagasi.^[7]

1989. aastal tegi Mati Talvik telesaate "Filmiõhtu: Bruno O'Ya".

Bruno O'Ya isa oli Verner Oja, ema Hilda Oja, vend on Kenno Oja. Ta oli neli korda abielus, tema tütar on Dominika (1986).^[3]

Alates 1960. aastate lõpust elas ja töötas Bruno Oja peamiselt Poolas (Wrocławis), kuid NSV Liidu kodakondsusest ei loobunud. Nii sai ta käia ka Eestis. 1967. aastal muutis ta oma eestipärase perekonnanime võõrapäraseks, kirjutades edaspidi perekonnanime Y-ga ja lisades esimese tähe järele ülakoma. See oli Bruno Oja isiklik valik väliskontaktide lihtsustamiseks, pidades silmas, et nime eestikeelne kõla ei muutuks.^[5]

Ta tegeles fotograafiaga ja esines isikunäitustega. On olnud näitleja, laulja, ajakirjanik, töötanud mitmel töökohal väliskaubanduse alal, olnud õpetaja, kultuuriinstruktor, raadiotoimetaja, suhtlemispsühholoogia lektor, modellide koolitaja, kitarriõpetaja, orelimängija, laadija, galvaniseerija, lihttööline.^[7]

Eesti taasiseseisvumise järel naasis Bruno O'Ya Eestisse. Ta koolitas Tartus fotomodelle, juhendas noorte näiteringi. Välisminister Trivimi Velliste initsiatiivil sai Bruno O'Yast Eesti Vabariigi kultuuriatašee ja aukonsul Poolas. Elu lõpuperioodil oli O'Ya majanduslikes raskustes, sest Poolas filminäitlejana töötatud aja eest talle pensioni ei makstud.

1999. aastal pakkus lavastaja Tiit Palu talle Vanemuise teatris Mart Kivastiku näidendi "Vaim" lavastuses detektiiv Holmi rolli. Tervislikel põhjustel Bruno O'Ya seal siiski mängida ei saanud.^[2]

Elu lõpuperioodil soovis Bruno O'Ya toetada noorte näitlejate õpinguid välismaal. Ta määras testamendiga selleks poole oma varast. Bruno O'Ya sõprade initsiatiivil asutati stipendiumi väljaandmiseks Eesti Noorte Näitlejate Abistamise SA, kuid kolm aastat pärast Bruno O'Ya surma vaidlustas O'Ya modellist tütar Dominika O'Ya kohtus testamendi, nõudes endale kogu isa pärandit.^[8]

Esimese Bruno O'Ya fondi stipendiumi ja sellega kaasneva skulptuuri pälvis 2014. aastal koduselt lävepakult rahvusvahelisele lavale ja linale jõudmise puhul Tambet Tuisk.^[9] Esimene stipendium anti välja legendaarse Poola näitleja Daniel Olbrychski initsiatiivil ja Poola kindlustusgrupi PZU toetusel. Fond tegutseb PÖFF-i raames ja annab stipendiumi noorele filminäitlejale välja igal aastal.

• 2014 Tambet Tuisk
• 2015 Sergo Vares ja Taavi Tõnisson
• 2016 Risto Kübar
• 2017 Tanel Toom
• 2018 Ester Kuntu
• 2019 Rea Lest
• 2020 Reimo Sagor
• 2021 Pääru Oja
• 2022 Lena Barbara Luhse
• 2023 Maarja Johanna Mägi
• 2024 Märten Metsaviir

• 1977 – "Anteeksi, oletteko näyttelijä" (Pop-Kirjat Ky)
• 2000 – "Külalisena siin maailmas" (Eesti Raamat)

• Bruno O'Ya filmograafia
• "Anteeksi, oletteko näyttelijä"
• "Tuntematon ystävä"
• Bruno O'Ya
• Dominika Oya, Bruno O'Ya tütre koduleht
• "Bruno O´Ya erinevad elud" [1]. – Õhtuleht, 7. jaanuar 2000
• Filmistaar Bruno O'Ya tütar nõuab kohtuga isa täit varandust. LõunaLeht.ee
• Sünnimaale emigreerunud muusik ja filminäitleja Bruno O’Ya ei tahtnud surra. Tartu Postimees, 12. oktoober 2022
• Persona. Bruno Oja arhiiv.err.ee
• Bruno O'Ya kogu looming. Bruno O'Ya fond