Blue Stream
Blue Stream (vene keeles Голубой поток, türgi keeles Mavi Akım) on Musta mere põhjas Venemaalt Türgisse kulgev maagaasi vedav torujuhe. Juhe saab alguse Venemaalt Izobilnõi tehasest, kust liigub Beregovoje rannikule. Türgis jõuab maagaas Samsuni linna sadamasse, kust see liigub edasi Ankarasse.[1] Gaasijuhe on kokku 1213 kilomeetri pikkune, sellest veealune osa on umbes 380 kilomeetrit, ja juhet kaudu veetakse Venemaalt Türki aastas kokku 16 miljardit kuupmeetrit gaasi.[2][3]
Blue Stream oli valmimise ajal unikaalne, sest torujuhe paigaldati 2150 meetri sügavusele mere põhjas, kus on kuni 25% kalle ja 300 meetri sügavusest alates väävelvesinikku, milles metall roostetab väga kiiresti.[2]
Gazpromi ja Eni koostöös valminud torujuhtme projektis lepiti kokku 1999. aasta veebruaris. Ehitus algas 2001. aasta septembris ja kestsid kuni 2002. aasta maini. Gaasitoru võeti kasutusele 30. detsembril 2002, kaubanduslik gaasitarnimine algas 2003. aasta veebruaris.[3]
Blue Streami valmimine oli kasulik nii Venemaale ja Türgile. Venemaa vabanes gaasijuhtme valmimisel vajadusest sõltuda täielikult Ukraina torujuhtmest, mida mööda liikus selle ajani peamine osa Venemaa maagaasist Euroopasse. See andis Venemaale suurema poliitilise manööverdamisruumi ja ka poliitilise relva Ukraina suunal gaasisaadetisi vajadusel vähendada. Samuti võitis sellest Türgi, kes pääses otse ligi odavamale maagaasile. Blue Streami valmimisest kaotasid kõige rohkem Ameerika Ühendriigid, kes olid üritanud samamoodi ehitada oma energiakoridori Kaspia mere ja Türgi vahele. Samuti oli torujuhe probleemiks Iraanile ja Turkmenistanile, kes olid selle ajani Türgi gaasivarustajad.[4]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni Blue Streami rajamiseni sõltus Türgi Venemaa maagaasi saamisel täielikult torujuhtmest, mis liikus Türgisse Venemaalt läbi Ukraina, Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria. Valitsustevahelise lepingu sõlmisid Türgi ja Venemaa 15. detsembril 1997, milles leppisid gaasiettevõtted BOTAŞ ja Gazprom kokku, et Venemaa tarnib 25 aasta jooksul Blue Streami kaudu 365 miljardit kuupmeetrit gaasi.[3]
1999. aasta veebruari alguses sõlmis Gazprom Roomas leppe Itaalia gaasiettevõttega Eni, mille alusel loodi ühisettevõtte Blue Stream Project, kus itaallastel ja venelastel oli mõlemal 50-protsendiline osalus. Esialgsetel hinnangutel pidi Blue Stream maksma kolm miljardit dollarit, merealune osa sellest maksis 2,3 miljardit.[2] Viiendik vajalikust summast sihiti saada ühisettevõtte aktsiaid emiteerides, ülejäänud summa plaaniti laenata peamiselt Itaalia pankadelt.[4]
Gaasitrassi ehitus algas 2001. aasta septembris, kui torujuhtme rahastamisprobleemid olid lahendatud.[4] Väljakutseid ehitamisel oli mitu: söövitavad väävligaasid, seismiliselt aktiivne merekallas, tugev kalle merepõhjas, torude paigaldamine kahe kilomeetri sügavusse ja USA poliitiline vastuseis. Väävelvesiniku vastu aitas Jaapani torude tarnija, mis oli välja töötanud erisulami, mis tugevuselt vastas sisuliselt kosmose oludele. Gaasijuhet ehitas Eni tütarfirma Saipem SpA ja torusid paigaldas merepõhja Saipem 7000, mis oli sisuliselt ainuke torude paigaldamiseks sobiv laev maailmas.[2][5]
Lisaks veealusele osale ehitasid venelased ise välja Venemaa maismaal kulgeva osa torujuhtmest, mis liikus Izobilnõi tehasest Beregovoje rannikule, kust juhe läheb merepõhja. Toru ehitades rajasid venelased tunneleid kohalikesse mäestikesse (kokku 3260 meetrit).[2][3]
Ehitustööd kestsid kuni 2002. aasta maini. Gaasitoru võeti kasutusele 2002. aasta detsembri lõpus. 29. detsembril lasti maagaas Blue Streami, BOTAŞ sai esimese gaasi kätte 30. detsembril.[1] Kaubanduslik gaasitarnimine algas 2003. aasta veebruaris.[3]
Torujuhtme tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Kui enne ehitust olid mõned välisvaatlejad kahelnud projekti tasuvuses, siis tulevased aastad tõestasid Blue Streami kasumlik olevat.[4] Türgi kujunes Gazpromi jaoks suuruselt teiseks turuks (Saksamaa järel). 2015. aastal tarnis Gazprom Türki 27,3 miljardit kuupmeetrit gaasi ehk 60% Türgi vajadusest. Blue Stream moodustas sellest rohkem kui poole.[3][6]
Türgi jaoks suurenes gaasitoruga sõltuvus Venemaast. Mitmel korral on Türgi Venemaaga läbi rääkinud, et alandada liiga kõrgeks kasvanud maagaasi hindasid või kogust.[1][7] Siiski on üleüldiselt osutunud Venemaa-Türgi gaasitehingud mõlemale poolele kasumlikuks ning Türgi ja Venemaa on plaaninud mitme järgneva gaasitoru ehitamist. Plaanitud South Streami ehitamine ebaõnnestus, kuid 2014. aastal algatati TurkStreami ehitamine, millest kujunes edukas uus Musta merd läbiv Vene-Türgi gaasitoru.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Russia starts pumping natural gas to Turkey". The Baltic Times. 9. jaanuar 2003. Lk 15.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Vilgats, Kalev (8. august 2001). "Helesinine hoovus jõudis Mustale merele". Pärnu Postimees.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Blue Stream: Russian natural gas supplies to Turkey". Gazprom. Veebruar 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2019. Vaadatud 29. oktoobril 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Joosu, Tiina (9. veebruar 1999). "Kaspia gaas rikub suhteid". Eesti Päevaleht. Lk 8.
- ↑ "Nord Stream AG valis Vene-Saksa gaasitrassi ehitajaks Saipem SpA". Virumaa Teataja. 21. september 2007. Lk 4.
- ↑ 6,0 6,1 Tuul, Harry (26. november 2015). "Venemaa-Türgi konfliktil ränk hind. Ohustatud kaubandussuhted". Äripäev. Lk 10.
- ↑ Tamme, Jürgen, toim (29. september 2011). "Türgi seadis Venemaa gaasimonopoli valiku ette". Postimees.