Jääretk

Balti laevastiku jääretk
Osa Esimesest maailmasõjast
Balti laevastiku jääretk
Toimumisaeg	1918
Toimumiskoht	Soome laht
Tulemus	Antandi võit
Osalised
Venemaa SFNV  Saksa keisririik

Balti laevastiku jääretk oli 1918. aasta kevadtalvel läbi viidud Venemaa Nõukogude Vabariigi Balti laevastiku evakueerimisoperatsioon. Rasketes ilmaoludes Soome lahel viidi Helsingi kaudu Tallinnast Kroonlinna suur osa Balti laevastikust.

Pärast Venemaa Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissari Lev Trotski poolt venitamistaktikaga läbi viidud läbirääkimiste katkemist Brest-Litovskis kuulutas Saksa Keisririigi Sõjavägede ülemjuhatus vaherahu lõppenuks ning alustas 18. veebruaril 1918 täiemahulist pealetungi Saksa-Vene rindel (Idarindel), mille tulemusena vallutasid Saksa Keisririigi 8. armee väeosad 25. veebruariks Liivimaa põhjaosa ja Eestimaa.

Kuna pärast eelneva sõjategevuse käigus Läti okupeerimist ning Läti sadamate kaotamist oli Venemaa laevastik koondatud Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse, siis oli sinna koondunud 62 laevastikualust, millest väärtuslikumad olid 5 ristlejat ning 17 eri klassi allveelaeva.

Eirates Venemaa SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Balti Merejõudude ülem (natšmorsi) Aleksei Štšastnõi evakueerida Balti laevastiku Tallinna sõjasadamas olnud sõjalaevastik pealetungivate Saksa Keisririigi vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsingisse ja sealt Kroonlinna.

Allveelaevad

• Bars-tüüpi: Zmeja (Змея), Kuguar (Кугуар), Pantera (Пантера), Rõs (Рысь), Tigr (Тигр), Tur (Тур), Ugor (Угорь), Jaguar (Ягуар);
• 5 allveelaeva asusid dokis remondis: 1 Bars-tüüpi Jedinorog (Единорог) ja 4 Som-tüüpi (Сом): Beluuga (Белуга), Peskar (Пескарь), Sterljad (Стерлядь), Štšuka (Щука);
• 3 Kaiman-tüüpi (Кайман) allveelaeva olid paigaldatud sadamasse juba 1916. aastal: Draakon (Дракон), Kaiman (Кайман), Krokodil (Крокодил).

21. veebruari l918. aastal lähenesid Tallinnale esimesed Saksa eelväed ning 22. veebruaril andis Tsentrobalt üldise evakueerimiskorralduse kogu allesjäänud laevastikule, mida juhatas vastavalt korraldusele Boriss Žerve (Peeter Suure Merekindluse Mereäärse kaitsepiirkonna suurtükiväe ja kaitse ülem) ning Merekindluse staabiülem B. Lovenets (Б. В. Ловенец).

22. veebruaril toimetas jäälõhkuja Jermak (Ермак) kahe reisiga Helsingisse evakueeritavaid varasid, abilaeva ning 2 allveelaeva, koos temaga liikus omal jõul ka allveelaev Jaguar; allveealev Tur, millel viis meeskonnaliiget ilma ohvitserideta, aga puksiiris.

23. veebruari hommikul väljus sadamast jäälõhkuja Volõnets koos miinitraaleriga Ural (Урал), 3 abilaeva ning päästelaevaga Volhov (Волхов) veel 2 allveelaeva. Selle transpordi käigus puksiiri Germanmark (Германмарк) poolt järelveetav allveelaev Jedinorog ('ükssarv') uppus Soome lahte, kuna asus enne Saksa vägede pealetungi remondidokis ning remont ei olnud enne evakuatsiooni lõpule viidud.

24. veebruaril lahkusid Tallinna reidilt ristlejad Oleg (Олег), Bajan (Баян), Bogatõr (Богатырь), transpordilaev Jevropa (Европа) ning 2 allveelaeva Tigr ja Kuguar.

Helsingisse ei jõutud evakueerida allveelaevu Draakon, Kaiman ja Krokodill, Beluuga, Peskar, Sterljad ja Štšuka. Transpordilaevadest jäid evakueerimata Svjatoi Nikolai (Святой Николай), millel oli AG-tüüpi allveelaevade – 4. Allveelaevade divisjoni vara, puksiir Grenen (Гренен) ning Vene-Balti laevaehitustehase ujuvremonditöökoda. Kõik need sattusid Saksa vägede kätte.

Kohe pärast edukalt lõppenud laevastiku päästmist Štšastnõi arreteeriti ja anti "ametialase kuriteo ja revolutsioonivastaste tegude" eest kohtu alla. Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunali langetatud karistus – mahalaskmine – oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal.

Aastakümneid hiljem käsitles punavõim algselt "kontrrevolutsioonilist" Jääretke juba kangelasliku operatsioonina. Kuna Štšastnõi tegevus oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste mängudega (sakslastega sõlmiti separaatne vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi sakslastele üle antama, kuid otsustati hoopis uputada), kujutati kangelastena hoopis punaseid madruseid. Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati Tallinnas Maarjamäel Pirita tee äärde 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk (Mart Port, Lembit Tolli, 1960). Viisteist aastat hiljem lisandus sellele Maarjamäe memoriaal.

Tulenevalt punase propaganda poolt Jääretkele antud tähendusest on obeliski rahvasuus nimetatud "maailmas ainulaadseks mälestusmärgiks argpüksidele"^[1], välimuse tõttu ka Buratino hauaks jne. Teadmised jääretke tegelikest asjaoludest^[2] annavad aga alust obeliski tähenduse revideerimiseks. 2020. aasta augustis kerkis avalikes debattides taas üles Maarjamäe memoriaali ning kaudselt ka obeliski tuleviku küsimus, mille osas poliitiline üksmeel puudub. Arhitektid on obeliski ja memoriaali pidanud eelkõige maastikuarhitektuurilise väärtusega maamärgiks.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.