Aconcagua
| Aconcagua | |
|---|---|
 | |
| Kõrgus | 6960 m |
| Asukoht | Argentina |
| Ahelik, mäestik | Andid |
| Esmavallutamine | 1897(Matthias Zurbriggen) |
| Koordinaadid | 32° 39′ 12″ S, 70° 0′ 42″ W |
  | |
Aconcagua on Andide, kogu Ameerika ning läänepoolkera kõrgeim mägi. Ta asub Lõuna-Ameerikas Argentinas, 15 km kaugusel Tšiili piirist ja 112 km kaugusel loodes Tšiili pealinnast Santiagost. See on ühtlasi maailma kõrgeim mägi väljaspool Aasiat. Kõrgus 6960 meetrit[1].
Mäe nime päritolu on teadmata. On oletatud, et see tuleb maputše keelest või ketšua keelest.
Mägironimise mõttes ei ole Aconcagua keeruline mägi. Siiski tuleb arvestada mägihaigusega, sest õhurõhk tipus on üksnes 40% sellest, mis on merepinnal. Sellepärast nõuab mägironimine aklimatiseerumist, milleks on mäel hulk sobivaid laagripaiku. Kuid lisahapnikku ei peeta vajalikuks.
On tõenäoline, kuid mitte kindel, et inkad tõusid Aconcaguale juba enne eurooplaste tulekut. On teada, et inkad ronisid kõrgete mägede otsa, näiteks 6739 m [1] kõrguse Llullaillaco vulkaani tippu Tšiili ja Argentina piiril põhja pool Atacama kandis. Aconcagual on avastatud edelanõlval 5400 m kõrgusel inka muumia. 1947 avastati Aconcagua põhja- ja lõunatipu vahelisel harjal guanako luustik ja on kahtlane, kas guanako omapäi nii kõrgele roniks.
Tipputõusud
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene teadaolev inimene, kes Aconcaguale tõusis, oli šveitslane Matthias Zurbriggen 12. veebruaril 1897. Ta tõusis tippu mööda selle põhjakülge. Lõunakülg on ronimiseks raskem, sest ta on järsem ja sealne kliima on niiskem.
Noorima teadaoleva isikuna tõusis mäele 10-aastane Matthew Moniz (USA) 16. detsembril 2008. Vanima teadaoleva inimesena tõusis mäele 87-aastane Scott Lewis 26. novembril 2007.
Väliseestlaste tipputõusud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1995 – Rein Grabbi[2]
Eesti alpinistide tipputõusud
[muuda | muuda lähteteksti]
Põhiallikas:[2]
- 1997 – Tõivo Sarmet (tõusu juht), Arne Sarapuu (tipus kahekesi 30. jaanuaril)
- 1997 – Raivo Plumer (tipus 31. jaanuaril)
- 1997 – Jaan Künnap (tõusu juht), Enn Nõmmik, Üllar Põld (tipus kolmekesi 6. veebruaril)
- 2000 – Ivar Lai, Raul Vahisalu[3]
- 2005 – Kristjan-Erik Suurväli, Meelis Nurk
- 2006 – Alar Sikk, Andras Kaasik
- 2007 – Priit Melnik, Pille Saluvere, Tõnu Veski, Aivar Sepp, Eveli Habakuk
- 2008 – Allan Valge
- 2009 – Tarmo Riga
- 2010 – Fred Viidul, Mikk Pääru
- 2012 – Kalle Oja, Sven Vallimae, Meelis Luukas, Indrek Tammemägi, Tiit Orlovski
- 2014 – Kunnar Karu
- 2015 – Marko Aasa, Vambola Sipelgas, Lisette-Huaniita Sipelgas, Ain Rästa, Indrek Tammemägi, Krista Kirspuu, Allan Sülla, Endro Roosimäe, Andres Karu, Katrin Merisalu
- 2019 – Johan Kütt
- 2021 – Krisli Melesk
- 2022 – Paul Lehto (tipus 25. jaanuaril)
- 2022 – Enno Parker, Aare Hommik (tipus 26. jaanuaril)
- 2022 – Jan Kraner (tipus 28. jaanuaril)
- 2023 – Helve Malmsaar, Rein Madissoon (tipus 16. jaanuaril)
Eesti naisalpinistide tipputõusud
[muuda | muuda lähteteksti]- 2007 – Pille Saluvere (tipus 18. detsembril)
- 2007 – Eveli Habakuk (tipus 30. detsembril)
- 2015 – Lisette-Huaniita Sipelgas (tipus 23. jaanuaril)
- 2015 – Krista Kirspuu, Katrin Merisalu (tipus 14. veebruaril)
- 2021 – Krisli Melesk
- 2023 – Helve Malmsaar (tipus 16. jaanuaril)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Suur maailma atlas, lk. 142
- ↑ 2,0 2,1 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
- ↑ Eestlased vallutasid taas Lõuna-Ameerika kõrgeima mäetipu. 28.01.2000. epl.delfi.ee
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Aconcagua – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis