[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Anšluss

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Anschluss)
Austria märtsis 1938

Anšluss (saksa keeles Anschluss: 'ühendamine, liitmine', enne 1996. aasta keelereformi kirjutati kujul Anschluß) oli Austria de facto annekteerimine[1] Saksa Kolmanda Riigi poolt märtsis 1938.

Anšlussiga sai Austriast Suur-Saksamaa osa Ostmark.

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Austria varasemad katsed Saksamaaga ühineda

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa ühendamisel 1871. aastal jäi Austria sealt eemale peamiselt Hohenzollernide ja Habsburgide rivaalitsemise tõttu, sellepärast nimetati tolleaegset Saksa riiki mitteametlikult "Väike-Saksamaaks" (Kleindeutschland). Pärast mõlema dünastia langemist esimese maailmasõja lõpul ja mittesaksa rahvusriikide Austriast eraldumist püüdsid austerlased uuesti Saksamaaga rahvaste enesemääramise õiguse alusel ühineda, kuid see keelati Versailles' ja Saint Germaini lepingutega.

Hitleri esimesed sammud

[muuda | muuda lähteteksti]

25. juulil 1934 korraldasid Austria natsionaalsotsialistid juuliputši, mille käigus tapeti Austria kantsler Engelbert Dollfuß, plaanis oli ta asendada endise haridusministri Anton Rinteleniga, kes toetas natsionaalsotsialiste. Kuid Austria rahva ja armee enamus jäi ustavaks Isamaarinde valitsusele, lisaks toetas Austriat ka fašistlik Itaalia, kuna Benito Mussolini kartis, et Saksamaa võib hakata nõudlema Itaalialt kunagi Austria valitsetud alasid. Ta andis mõista, et on valmis ka sõdima, kui Saksamaa ründab Austriat, mispeale oli Hitler sunnitud sellest plaanist loobuma, käskides natsionaalsotsialistliku partei sidemed Austria haruga katkestada.

1935. aastal ründas Itaalia Abessiiniat, kuid Hitler toetas Abessiiniat. Itaalia sattus Rahvasteliidu kriitika alla ja riigi vastu hakati rakendama sanktsioone. Isolatsiooni sattununa oli Mussolini sunnitud kurssi muutma – 6. jaanuaril 1936 teatas ta Saksamaa suursaadikule Itaalias Ulrich von Hasselile, et ei ole vastu iseseisva Austria Saksamaa satelliitriigiks saamisele, ei oma vastuväiteid Reinimaa remilitariseerimisele ja ei austa Locarno konverentsi otsust, kui Saksamaa peaks seda rikkuma. Seepeale sõlmiti 11. juulil 1936 Saksa-Austria leping, millega Austria läks Saksamaa mõjusfääri ja natsionaalsotsialistid lubati Austria parlamenti, kui Saksamaa loobub Austria kallal vägivalda tarvitamast. Mussolini avaldas ka Austria kantsler Kurt Schuschniggile survet, et ta Saksamaaga suhteid parandaks. 28. oktoobril 1937 teatas Mussolini, et toetab Saksamaa esimeses maailmasõjas kaotatud kolooniate tagasivallutamist Aafrikas, ja lõpuks taganes Austria iseseisvuse toetamisest.

1938. aasta alguseks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma maailmavallutuskava[küsitav].

Pärast pikka aega kestnud survet Saksamaa poolt kohtus Austria kantsler Kurt Schuschnigg 12. veebruaril 1938 Berchtesgadenis Hitleriga. Viimane esitas ultimaatumi, nõudes vangistatud natsionaalsotsialistide vabastamist ja nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa, vastasel juhul lubas ta kasutada sõjalist jõudu.

Schuschnigg täitis Hitleri nõudmised ning nimetas siseministriks Arthur Seyß-Inquarti ja portfellita ministriks teise natsionaalsotsialisti Edmund Glaise-Horstenau.

Schuschnigg oli juba enne veebruarikuist kohtumist Saksa surve all. 1938. aasta jaanuaris eemaldati Hitleri nõudmisel Austria armee ülemjuhataja Alfred Jansa, kelle juhtimisel oli loodud plaan Austria kaitseks Saksa rünnaku eest. Hitler soovis igal juhul vältida Austria ründamist.

Järgnevate nädalate jooksul taipas Schuschnigg, et tema äsja ametisse nimetatud ministrid töötasid selle nimel, et saavutada võim tema üle. Ta püüdis koguda toetust kogu Austria elanike seas. Esimest korda pärast 12. veebruari 1934 võisid sotsialistid ja kommunistid ilma seadust rikkumata esineda avalikkuse ees. Kommunistid teatasid oma tingimusteta toetusest Austria valitsusele. Sotsialistid nõudsid Schuschniggilt enne viimasega koalitsiooni astumist mõningaid järeleandmisi.

Kavandatud Austria iseseisvusreferendum

[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase võimalusena säilitada Austria iseseisvus kuulutas Schuschnigg välja referendumi. Selleks, et rahvahääletus õnnestuks, seadis Schuschnigg valimiseaks 24 eluaastat, sest noorte seas oli palju neid, kellele meeldis natsionaalsotsialistide ideoloogia. Hitler ei saanud pealt vaadata olukorda, kus Austria deklareerib oma iseseisvust referendumi teel. Saksa propagandaministeerium kuulutas pressiteates, et Austrias on puhkenud tänavarahutused ja Austria elanikud soovivad Saksa sõjaväe abi korra tagamiseks. Schuschnigg teatas selle peale viivitamatult, et teated rahutustest on väärad.

11. märtsil 1938 esitas Hitler Schuschniggile ultimaatumi, milles nõudis, et kogu võim Austrias antaks üle Austria natsionaalsotsialistidele. Vastasel juhul lubas ta kasutada sõjalist jõudu. Ultimaatumile sooviti vastust keskpäevaks, seda pikendati veel kaks tundi. Vastust ootamata oli Hitler juba kella üheks allkirjastanud direktiivi vägede sissesaatmiseks Austriasse.

Schuschnigg otsis meeleheitlikult abi Prantsusmaalt ja Inglismaalt, kuid kuna kumbki ei olnud valmis astuma samme Austria iseseisvuse päästmiseks, astus Schuschnigg kantsleri ametist tagasi. Oma tagasiastumisest teatas Schuschnigg ka raadioeetris, kus ütles, et lubas natsionaalsotsialistidel valitsuse üle võtta, vältimaks verevalamist. Samal ajal keeldus Austria president Wilhelm Miklas ametisse nimetamast natsionaalsotsialistlikult meelestatud Arthur Seyß-Inquarti ja palus ametisse astuda teistel Austria poliitikutel, näiteks Michael Skublil ja Sigismund Schilhawskyl.

Natsionaalsotsialistid olid hästi organiseeritud. Mõne tunniga õnnestus neil üle võtta mitu Viini ala, muu hulgas Austria siseministeerium, ja kontrollida nii kohalikku politseid. Kuna Miklas keeldus jätkuvalt ametisse nimetamast natsionaalsotsialistlikult meelestatud valitsust eesotsas Seyß-Inquartiga, ei saanud viimane Austria valitsuse nimel esitada Hitlerile palvet saata Austriasse korra tagamiseks Saksa vägesid. Hitler sattus raevu. Umbes kella kümne ajal õhtul katkes Hermann Göringi ja Hitleri kannatus ning Austria valitsuselt oodatud telegramm abipalvega saata väed Austriasse korda tagama võltsiti. Umbes keskööks olid kõik kriitilise tähtsusega ametiasutused ja hooned Viinis langenud natsistide kätte. Tähtsaimad poliitikud ja valitsusliikmed (sealhulgas Kurt Schuschnigg) olid vangi langenud. Viimaks oli ka Miklas valmis Seyß-Inquarti kantslerina ametisse nimetama.

Saksa vägede sissetung

[muuda | muuda lähteteksti]

12. märtsi hommikul ületas Saksa 8. armee Saksa-Austria piiri. Vastavalt Schuschniggi käsule[2] ei osutanud Austria armee neile vastupanu. Vastupidi, paljud austerlased tervitasid sakslasi haakristilippude, lillede ja natsionaalsotsialistide tervitusega.[3] Seetõttu on seda Saksa vägede sissetungi nimetatud ka lillesõjaks (Blumenkrieg). Wehrmachti masinavärgile oli see esimene suur proovikivi. Kuigi sisenenud väed olid kehvalt organiseeritud ja üksustevaheline kooskõlastus oli nõrk, polnud sel tähtsust, kuna mingeid lahinguid ei toimunud. Küll aga sundis see Saksa vägede ülemad valvsusele edaspidiseks.

Hitleri auto ületas piiripunkti pärastlõunal, läbides Hitleri sünnikodu Braunau Inni ääres.[4] Õhtupoolikul saabus ta Linzi ja pidas kohalikus raekojas innuka tervituskõne. Sealsete inimeste meeleolu oli sedavõrd ülev, et Göring ütles oma telefonikõnes: "Siin toimub uskumata juubeldamine. Me isiklikult ei arvanud, et meie saabumine on niivõrd meeliülendav."

Anšlussi referendum

[muuda | muuda lähteteksti]
Referendumi hääletussedelil oli jah-vastuse väli oluliselt suurem kui ei-vastuse oma

10. aprillil 1938, pärast seda kui Austria oli Saksamaa täieliku kontrolli all olnud terve kuu, korraldati anšlussi legitimeerimiseks referendum. Referendum toimus ühel ajal nii Austrias kui ka Saksamaal, samal päeval Saksa Riigipäeva valimistega, kuhu oli lubatud ainult Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Referendumile pandud küsimus kõlas: "Kas Sina oled 13. märtsil 1938 korda saadetud Austria taasühinemisega Saksa Riigiga nõus ning kas hääletad meie Füüreri Adolf Hitleri nimekirja poolt?"

Hääletusele eelnes agressiivne kampaania variandi "Jah" toetuseks; vastaspoolele sõna ei antud. Hääletussaladuse printsiibist ei peetud kinni.[3][5][6] Hääletamispunktides täitsid paljud valijad hääletusametnike ees lahtri "Jah" avalikult, hääletustelki sisenemata, selleks et neid ei oleks võimalik režiimivastastes meeleoludes kahtlustada.[7] Hääletusel ei saanud osaleda juudid ega vastsed poliitvangid (kommunistid, sotsialistid, austrofašistid),[3] kokku umbes 8% elanikkonnast.[8]

10. aprilli õhtul kuulutas riigikomissar Josef Bürckel Viini kontserdimajast Austria hääletuse tulemused. Ametlike andmete järgi olevat kohale ilmunud 99,71% hääleõiguslikest kodanikest, neist 99,73% olevat anšlussi poolt hääletanud.[9]

Kuivõrd need numbrid elanikkonna tegelikku meelestatust peegeldasid, jääb vaieldavaks. Kuigi on selge, et Hitleri korraldatud referendum rikkus kõiki demokraatia põhimõtteid[3][10], on mõned ajaloolased avaldanud hinnangu, et ka vabal ja ausal hääletusel oleks enamik austerlasi Saksamaaga liitumist pooldanud.[11][12] Objektiivsed arvamusküsitlused tollest ajast siiski puuduvad.[10] Briti ajaloolane Richard J. Evans seostab referendumi tulemusi esmajoones "massiliste manipulatsioonide ja ärahirmutamisega" ning toob näite, et Viinis ei olevat Gestapo aruannete järgi anšlussi poolt hääletanud mitte üle 99%, vaid üksnes kolmandik linnaelanikest.[13]

Saksamaa anšlussieelsel territooriumil (Altreich, 'vanariik') olevat vastavalt ametlikele andmetele hääletusest osa võtnud 99,59% hääleõiguslikest kodanikest ning neist 99,08% nõustunud Austria inkorporeerimisega riigi koosseisu.[14]

Rahvusvaheline reaktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
"Mehhiko oli 1938. aasta märtsis ainus riik, mis esitas Rahvasteliidus protesti Austria vägivaldse liitmise vastu natsionaalsotsialistliku Saksa Riigiga." Mälestusmärk Viini Mehhiko platsil

Hoolimata sellest, et tegemist oli nii Versailles' kui ka Saint-Germaini lepingu ilmse rikkumisega, jäi rahvusvaheline reaktsioon anšlussile suurelt jaolt neutraalseks, kohati oli see koguni positiivne.[3] Teiste hulgas hoidus toimunu hukkamõistmisest Austria endine liitlane fašistlik Itaalia.

Ainsaks riigiks, mis Rahvasteliidus anšlussi vastu avalikult välja astus, osutus Mehhiko. Lisaks esitas protestinoodi Lääne riikidele Nõukogude Liit.[3]

Alles 1943. aasta Moskva deklaratsiooniga tunnistasid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid koos Nõukogude Liiduga Austriat "esimese vaba maana, mis hitlerliku agressiooni ohvriks langes".[15] See dokument arvatakse olevat kaasa mänginud Austria ühiskonnas siiani levinud niinimetatud ohvriteesi väljakujunemisel, millega on püütud muu hulgas minimeerida austerlaste rolli teise maailmasõja inimsusvastaste kuritegude toimepanemises.[16]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Markus Haider (2007). "Anschluss". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 31. Annexion Österreichs mit Hitlerdeutschland.
  2. ↑ Gerhard Jelinek (2018). "Es gab nie einen schöneren März". 1938. Dreißig Tage bis zum Untergang. Viin: Amalthea Signum. Lk 7–12.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Karl Vocelka (2002). Geschichte Österreichs. München: Wilhelm Heyne. Lk 297.
  4. ↑ John Keegan (2004). Teine maailmasõda. Tallinn: Varrak. Lk 48.
  5. ↑ Sandra Paweronschitz (2006). Steinbauer (toim). Zwischen Anspruch und Anpassung. Journalisten und der Presseclub Concordia im Dritten Reich. Viin. Lk 21. ISBN 978-3-902494-19-1.
  6. ↑ Gabriele Holzer (1995). Verfreundete Nachbarn. Österreich – Deutschland. Ein Verhältnis. Viin: Kremayr & Scheriau. Lk 84. ISBN 3-218-00606-6.
  7. ↑ Wilhelm J. Wagner (1995). "Heim ins Reich". Der große Bildatlas zur Geschichte Österreichs. Kremayr & Scheriau. ISBN 3-218-00590-6.
  8. ↑ Evan Burr Bukey (2002). Hitler's Austria : popular sentiment in the Nazi era, 1938–1945. Chapel Hill: University of North Carolina Press. ISBN 0807853631.
  9. ↑ "Die propagandistische Vorbereitung der Volksabstimmung". Dokumentationsarchiv des österreichischen Widerstandes. Originaali arhiivikoopia seisuga 04.04.2007.
  10. ↑ 10,0 10,1 Georg Christoph Berger Waldenegg (2002). "Das große Tabu! Historiker-Kontroversen in Österreich nach 1945 über die nationale Vergangenheit". eForum zeitGeschichte. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.03.2022. Vaadatud 18.06.2022.
  11. ↑ Otmar Jung (1995). Plebiszit und Diktatur: die Volksabstimmungen der Nationalsozialisten. Tübingen: Mohr Siebeck. Lk 122.
  12. ↑ Hans-Ulrich Wehler (2003). Deutsche Gesellschaftsgeschichte, kd 4: Vom Beginn des Ersten Weltkrieges bis zur Gründung der beiden deutschen Staaten 1914–1949. München: Beck. Lk 622.
  13. ↑ Richard J. Evans (2006). Das Dritte Reich. Bd. II/2: Diktatur. München: Deutsche Verlags-Anstalt. Lk 793.
  14. ↑ Otmar Jung (1995). Plebiszit und Diktatur: die Volksabstimmungen der Nationalsozialisten. Die Fälle "Austritt aus dem Völkerbund" (1933), "Staatsoberhaupt" (1934) und "Anschluß Österreichs". Tübingen: Mohr. ISBN 3-16-146491-5.
  15. ↑ "Moscow Conference. October, 1943. Joint Four-Nation Decklaration". Vaadatud 18.06.2022.
  16. ↑ Ewald Ehtreiber (2007). "Opferthese". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 296–298.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Anšluss&oldid=6581859"