Anton Ackermann

Anton Ackermann (sünninimi Eugen Hanisch; 25. detsember 1905 Thalheim, Maagimäestiku kreis – 4. mai 1973 Ida-Berliin) oli saksa kommunistlik poliitik ja Saksa DV riigitegelane.

Anton Ackermann oli pärit sukakuduja perekonnast. Rahvakooli lõpetas ta 1920. aastal, seejärel töötas abitöölise ja sukakudujana. Juba 1919. aasta astus ta organisatsiooni Vaba Sotsialistlik Noorsugu. 1920. aastal sai temast Saksamaa Kommunistliku Noorsooliidu liige. 1920–1928 oli Anton Ackermann Saksamaa Kommunistliku Noorsooliidu, Saksa Tekstiilitöötajate Liidu ja Punaste Rindevõitlejate Liidu funktsionäär. 1926. aastal astus Anton Ackermann Saksamaa Kommunistlikku Parteisse.^[1]

1929–1933 õppis Anton Ackermann Moskvas Rahvusvahelises Lenini Koolis. Alates 1931. aastast õppis ta aspirantuuris. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järel pöördus ta 1933. aasta märtsis Saksamaale tagasi, kus oli illegaalsel parteitööl. 1935. aasta oktoobris valiti Anton Ackermann Saksamaa Kommunistliku Partei Keskkomiteesse ja temast sai Poliitbüroo liikmekandidaat. 1935–1937 elas ta Prahas. 1937–1940 elas Anton Ackermann Pariisis, vahepeal juhatas ta Internatsionaalsete brigaadide poliitkoole Benicàssimis Hispaanias ja Draveil's Prantsusmaal.^[2]

1940–1945 elas Anton Ackermann Moskvas. Ta oli ajalehe Das freie Wort toimetaja, töötas alates 1941. aastast saksa sõjavangidega, oli üks Rahvuskomitee Vaba Saksamaa asutajatest ja juhatas 1941–1945 raadiojaama Freies Deutschland.

1. mail 1945 saabus Anton Ackermann nn Ackermanni grupi juhina Saksamaale Nõukogude okupatsioonitsooni ja asus taastama Saksamaa Kommunistlikku Parteid. Anton Ackermann mängis olulist rolli kommunistide ja sotsiaaldemokraatide sundliitmisel ja Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei moodustamisel 1946. aasta aprillis. 1946. aasta aprillis valiti ta Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei partei eestseisusse ja kesksekretariaati. 1946–1950 oli Ackermann Saksimaa Maapäeva liige.

1949. aasta jaanuaris sai Anton Ackermann Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks.^[3] 1950–1954 oli ta ka Rahvakoja (parlamendi) liige. 1949–1953 oli Anton Ackermann Saksa DV Välisministeeriumi riigisekretär ja Marxi-Lenini-Stalini Instituudi direktor. 23. jaanuarist kuni 1. oktoobrini 1953 oli ta Saksa DV välisministri kohusetäitja.^[4] Lisaks oli Ackermann 1951. aasta augustist kuni 1952. aasta novembrini Majandusteaduslike Uuringute Instituudi (Saksa DV välisluure eelkäija) juhataja.

1953. aasta juulis arvati Anton Ackermann ja tema abikaasa Elli Schmidt Poliitbüroo koosseisust välja. Neid süüdistati seostes Wilhelm Zaisseri ja Rudolf Herrnstadti "parteivaenuliku fraktsiooniga". 1953. aasta oktoobris vabastati Ackermann oma ametikohtadelt välisministeeriumis. 1954. aasta jaanuaris arvati ta välja Keskkomitee koosseisust ja talle tehti vali noomitus. Ta rehabiliteeriti 29. juulil 1956.^[5]

1954–1958 oli Anton Ackermann Saksa DV Kultuuriministeeriumi filmiosakonna juhataja. 1958–1961 töötas ta Riiklikus Hariduse ja Kultuuri Plaanikomisjonis. Esialgu oli ta oli ta osakonnajuhataja, alates 1960. aastast aseesimees.

1961. aastal haigestus Ackermann vähki ja jäi tervislikel põhjustel pensionile. 1973. aasta mai algul lõpetas ta raskelt vähihaigena elu enesetapuga.^[6]