Camenca

Camenca
rumeenia (moldova) Camenca vene Каменка Kamenka ukraina Кам'янка Kamjanka
Camenca lipp Camenca vapp
Pindala: 15,5 km²
Elanikke: 8407 (2022)
Koordinaadid: 48° 2′ N, 28° 42′ E

See artikkel räägib linnast Dnestri vasakkaldal. Teiste tähenduste jaoks vaata Camenca (täpsutus)

Camenca (vene Каменка, ukraina Ка́м'янка) on linn Moldovas. Dnestri vasakkaldal asuv linn on de jure osa Dnestri vasakkalda ATÜ koosseisust, kuid de facto kuulub linn Transnistria võimu alla.

Camencat on esmamainitud 1608. aastal, linnaõigused sai ta 2002. aastal. Camencas elab üle 8000 elaniku ja linn moodustab Camenca rajooni keskuse.

Camenca piirkond on ajalooliselt kuulunud Kiievi-Vene, Leedu ja lõpuks Poola-Leedu koosseisu. 16. sajandi lõpupoole kestis maa-alal rahulikum arenguperiood ning selle tulemusena tekkisid rajoonis uued piirkonnad. Camenca asulat on esmamainitud Poola allikates 1608. aastal.^[1][2] Linna nimi tuleneb Camenca jõest, mis asula alal suubub Dnestrisse. Camenca sünnipäeva tähistatakse 28. augustil, linna patrooni jumalaema taevaminemise päeval.^[3][4]

16. ja 17. sajandil oli Camenca Poola, Moldova, Osmanite, Krimmi ja Venemaa piiriasula, kus toimus sage sõjategevus. Samuti oli Camenca piiriala soodne asukoht kasakatele, kes valmistasid ette rünnakuid Osmanite vastu. Üleujutused, näljahädad ja tatarlaste röövretked põhjustasid Camenca piirkonnas püsiva pendelrände asulast põhja poole ja tagasi.^[1]

Uputuse ajal tapsid tatarlased suure osa piirkonna- ja linnaelanikest, ellujäänud küüditati. 1676. aastal vallutas Osmanite riik kogu Podoolia ning Türgi ülemvõim Camencas kestis kuni Karlowitzi rahuni 1699. aastal. Seejärel taastati Camenca piirkonnas uuesti Poola võim. Alates 1719. aastast kuulus Camenca Lubomirski perekonna võimu alla ning asula ehitati uuesti üles. Alates 1728. aastast tegutseb asulas katoliku kirik ja 1776. aastal ehitati perekonna toel ka õigeusu kirik. 1738. aastal Viienda Vene-Türgi sõja ajal laastasid Camencat Vene väed. Selle tagajärjel vähenes Poola võim ja Camencast sai perifeerne piiriasula, millena see püsis kuni sajandi lõpuni.^[1][4]

Poola teisel jagamisel annekteeris 1793. aastal Venemaa Impeerium kogu Dnestri vasakkalda, sealhulgas Camenca.^[5] Asula kuulus 1796. aastani Bratslavi asehalduskonda, seejärel Podoolia kubermangu Olgopoli maakonda. 1799. aastal andis Paul I Camenca küla ratsaväe üle kindralleitnandile Pjotr Petrovitš Dolgorukovile, kes omakorda pärandas selle oma pojale Vladimir Petrovitš Dolgorukovile. 1803. aastal ostis krahv Peter Wittgenstein 135 000 rubla eest Camenca oma naise Antoinette Snarskaja nimele.^[2] 19. novembril 1804 kuulutati kuberneri loal Camenca väikelinnaks (местечко).^[6]

Tänapäevane Camenca kujunes välja Wittgensteinide valitsuse ajal. 1819. aastal ehitati linna Wittgensteini perekonna mõis kahe pargiga, luteri kirik ja jumalaemale pühitsetud õigeusu kirik, mis hiljem teise maailmasõja ajal hävis. Mõisa juurde kutsus Peter Wittgenstein elama 26 saksa peret, kes rajasid mõisa lähedale asula ja võimaldasid tänu oma oskustele alustada veinitootmist ja viinamarjakasvatust.^[4] Camenca sai kohalikuks viinamarjakasvatuskeskuseks, kui Euroopast, peamiselt Prantsusmaalt ja Reinimaalt, toodi linna ja selle ümbrusse rohkem kui 200 000 viinamarjapõõsast, mille istandused rajati mäenõlvadele. Lisaks avati linnas seebitehas, vahatehas, apteek, sadam ning kolm veskit.^[1][3][5] 1890. aastal avati Camencas sanatoorium ja väikelinn kujunes kuurordiks. 20. sajandi alguses tegutses linnas mitu kooli, sealhulgas luteri kool ja alates 1863. aastast ka kihelkonnakool.^[6]

Esimese maailmasõja ajal tegutses Camencas haigla, mis ravis lahingutegevuses viga saanud haavatuid. Oktoobrirevolutsiooni järel haarasid enamlased Ignat Kabaki juhtimisel linnas võimu ning põletasid Wittgensteinide mõisa maha.^[6] Linnas vahetus võim kodusõja jooksul korduvalt kuni 1922. aastani, mil Nõukogude Venemaa võimu Camencas üle võttis. Nõukogude Venemaa võimu all liideti Camenca Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi koosseisu. Haldusreformi tulemusena kuulus Camenca Odessa kubermangu ning 1923. aastast sai linnast samanimelise rajooni keskus.^[1][2]

12. oktoobril 1924 moodustas Üleukrainaline Täitevkomitee Moldaavia Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mille koosseisu kuulus ka Camenca.^[2] Linna ehitati käsitöökool ja elektrijaam. 1930. aastatel intensiivistus sunniviisiline kolhooside loomine, mis põhjustas ülelinnalist näljahäda. Seetõttu pagesid paljud linnaelanikud üle Dnestri jõe Rumeeniasse. 1938. aastal muudeti Ukraina NSV Ülemnõukogu otsusega Camenca aleviks.^[1]

Pärast Bessaraabia okupeerimist moodustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu 2. augustil 1940 Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, mille koosseisu kuulus ka Camenca. 1941. aastal võttis Camencas võimu üle Rumeenia, mille tulemusena arvati linn Transnistria kubermangu koosseisu. 1944. aasta märtsis taastati linnas Nõukogude võim, mistõttu tähistab Camenca 24. märtsi oma vabastamispäevana ka tänapäeval.^[1][2]

Alates 1948. aastast korraldab linn iga-aastaseid põllumajandusnäitusi.^[6] 1958. aastal avati Camenca konservitehas ning Ion Soltîsi nimeline puuvilja- ja viinamarjakasvatuse põllumajanduslik tehnikakool.^[5] Maailmasõjas hävinenud õigeusu kiriku asemele ehitati 1961. aastal kultuurimaja.^[3] 1960.–1980. aastatel ehitati linna kino, hotell restoraniga, haigla ja mitu kooli.^[1] Lisaks valmis 1972. aastal Dnestrit ületav sild.^[1]

1990. aastal tugevnes vasakkaldal vastupanu Moldaavia NSV rahvuslikule liikumisele. Peatselt haaras separatistlik Transnistria NSV valitsus oma võimu alla enamiku vasakkaldast, sealhulgas Camenca. 1991. aastal kuulutati välja Transnistria iseseisvus.^[2] 1990. aastatel oli Camenca majanduskriisis: piirkonna kolhoosid läksid pankrotti ja inimeste väljaränne oli suur. Olukord paranes 21. sajandi alguses, kui linna konservitehas taastas tootmise. 2002. aastal ülendasid Transnistria võimud Camenca väikelinnast linna staatusse. 2004. aastal ehitasid võimud linna gaasitoru.^[1]

Camenca majandus tugineb peamiselt põllumajandusele ja turismile. Linnas asub korduvalt uuendatud sanatoorium Dnestr, mistõttu peetakse Camencat jätkuvalt kuurortlinnaks. 2022. aastal külastas sanatooriumi 8053 külalist.^[2] Samuti on arendatud Wittgensteinide parki eesmärgiga selle külastatavust suurendada. 2022. aastal investeeriti pargi arendusse üle 11 miljoni rubla.^[7]

Enamik linnaelanikest töötab ehitus- ja töötlemisettevõtetes. Üks olulisemaid tööandjaid on 1958. aastal tööle hakanud konservitehas. Samuti meelitab inimesi Camencasse elama asuma põllumajanduslik tehnikakool, kus koolitatakse spetsialiste viinamarja- ja puuviljakasvatuse ning metsanduse aladel. Kooli tippajal, 1975. aastal õppis tehnikakoolis 2700 õpilast. Kuna Camenca ümbruses esineb linnaga võrreldes suurem tööjõupuudus, saadetakse linnaelanikke saagikorjamise hooajal maale põllutööd tegema.^[1][2][4]

Üle poole kohalikust eelarvest kulub haridusele.^[7] Camencas on neli keskkooli, kolm lasteaeda, muusikakool ja kunstikool. Sellele lisaks on linnas kaks raamatukogu, kaks kultuurikeskust, haigla, polikliinik, jõeäärne lautrikoht, üherajaline raudteeliin ja gaasitoru.^[2][4]

Camenca on rahvuslikult kirju koosseisuga. Enamusrahvuse moodustavad linnas moldovlased. Viimastel aastatel on venelaste osakaal rahvaarvus vähesel määral suurenenud ja vähemuste (juudid, sakslased, bulgaarlased) osakaal vähenenud. Enamik elanikest on õigeusklikud ja nad on seotud Moldova Õigeusu Kirikuga. Camenca kuulub Tiraspoli-Dubăsari diötseesi.^[1]

17. sajandil koosnes Camenca elanikkond eri allikate väitel valdavalt moldovlastest, idaslaavlastest ja juutidest. 19. sajandi keskel oli Camencas 254 leibkonda. 1872. aastal oli leibkondi kokku 579 ja väikelinnas elas 1531 elanikku. 1905. aastaks oli linnas 1058 leibkonda 6805 elanikuga. 1939 aastal elas Camencas 7370 elanikku. 1959. ja 1989. aasta loenduste vahel kasvas Camenca rahvaarv 1,6 korda: 8500 inimeselt 13 700 inimesele. 1990. aastate algusest hakkas linna rahvaarv vähenema, mida võimendasid vähemuste, eriti sakslaste ja juutide väljaränne Transnistriast. 2004. aastal elas linnas 10 323 elanikku, 2012. aastal 9060 elanikku ja 2022. aastal 8407 elanikku.^[1][4][7]

Camencas ületab suremus oluliselt sündimuse määra alates 1980. aastatest. Erinevalt teistest Transnistria piirkondadest on Camenca sündimus vähenemas, mistõttu iseloomustab linna keskmisest kiirem rahvastiku vähenemine. Ka kohapealse töötuse poolest on Camenca Transnistrias esikohal. Kõrgharitud inimeste osakaal on tagasihoidlik: 2004. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu Camenca rajooni peale vaid üks doktorikraadi omandanud elanik. Rahvastiku vananemine mõjutab piirkonda märgatavalt: aastatel 1989–2004 kasvas pensionäride osakaal 13,8%-lt 21,5%-ni. Keskmiselt on noorte osakaal kogu Camenca piirkonnas väikseim Transnistrias ja pensionäride osakaal riigi suurim.^[1]

Kuni Transnistria iseseisvumiseni oli linn rände sihtkohaks, kuid alates 1991. aastast on rändesaldo olnud negatiivne. Mitusada inimest rändab linnast rohkem välja kui sisse, sealjuures on suurem osa väljarändajatest töövõimelised ja noored. Väljarände põhjuseks peetakse enamasti ebarahuldavat töötasu. Rände peamised sihtkohad on Chișinău, Tiraspol, Rîbnița ja Tighina Moldovas ning välismaale liigutakse Euroopa Liitu, Ukrainasse, Venemaale või Türki. Pendelränne linnast töökohta on tavaline: 2004. aastal tegutses 9,3% linnaelanikest ajutiselt linnapiiridest väljas. Naiste väljaränne piirkonnast on levinum kui meeste oma, mistõttu on kogu piirkonnas mehi naistest rohkem. Siiski leevendab Camenca demograafilist kriisi sisseränne linna ümbritsevatest maakohtadest.^[1]

• 
  Linnavalitsuse hoone
• 
  Teise maailmasõja mälestusmärk
• 
  Camenca kirik
• 
  Tervitussilt staadionil
• 
  Camenca staadion Oktoober
• 
  Bussijaam
• 
  Turg
• 
  Mälestusmärk Wittgensteinile
• 
  Mälestusmärk tapetud juutidele
• 
  Camenca-äärne Dnestr
• 
  Camenca jõgi
• 
  Camenca ümbrus (1980)