Ületav mõistmine

Ületav mõistmine (sanskriti keeles prajñā-pāramitā; tiibeti keeles shes rab kyi pha rol tu phyin pa; hiina keeles 般若波羅蜜 panruoboluomi; jaapani keeles hannyaharamitsu) on mahajaana budismis kõige olulisem ületav toiming. Ületav mõistmine tähendab tühjuse mõiste selget kujustamist ning selle kõige üldisem mõte on, et mitte millegi kohta ei saa midagi kindlat väita, kuna kõik on suhteline ja kehtib vaid ajutiselt ja piiratud kontekstis.

Madhjamaka koolkonnas rakendatakse ületava mõistmise arendamiseks prasaṅga meetodit, mida kasutab ka Šāntideva «Bodhitšarjāvatāras». Selle eesmärgiks on igasuguste väidete absurdini viimine, mis aitab mõista kõikide vaadete tühjust.

Indotiibeti mahajaana traditsioonis tähendab ületav mõistmine esiteks eriliste reeglite järgi koostatud teksti, mis võib esineda sisekõne, suulise kõne või kirjalikult fikseeritud teksti kujul, kannab nimetust prajñā-pāramitā ja mille eesmärgiks on teadvuse kõrgeima seisundi loomine. Teiseks on ületav mõistmine teadvuse kõrgeima seisundi üks nimetusi, mis peegeldab selle võimet täielikult mõista ületava mõistmise teksti ja luua uusi sama tüüpi tekste.

Prajñāpāramitā on liitsõna, mis koosneb kahest osast: prajñā ja pāramitā. Pāramitā koosneb omakorda kahest sõnast: pāram ja itā, kus i on verbijuur, mis tähendab ‘minema’, grammatiliselt mineviku passiivi partitsiibi vormis, seega ita tähendab siis ‘mindus’, aga pikk ā on lõpus sellepärast, et see sõna on naissoost. Pāram on akusatiiv sõnast pāra, mis tähendab ‘teist kallast’. Pāramitā on niisiis ‘teisele kaldale mindus’. Prajñā koosneb eesliitest pra ja verbijuurest jñā – ‘teadma’. Pra on tähtsustav eesliide ning prajñā tähendab siin eelkõige ‘mõistmist’^[1], taipamist või intuitsiooni. Prajñāpāramitā on seega ‘ületav mõistmine’, 'täielik arusaamine' või 'taipamine'.

Ületavad toimingud (paali keeles pāramī, sanskritis pāramitā) on budismis bodhisattvatele omased teostusviisid. Mahajaana käsitluste kohaselt ei saa ilma ületava mõistmiseta teisi ületavaid toiminguid tegelikult ületavateks pidadagi; seega on ületav mõistmine ühelt poolt teiste ületavate toimingute alus, teiselt poolt aga nende kõrgeim tase.

Ületava mõistmise suutrad on mahajaana budismis kesksel kohal oleva suutrate tsükkel. Need moodustavad mahajaana suutrate seas omaette tekstide rühma, mis sisaldab kokku umbes nelikümmend teksti, ilmselt loodud ajavahemikus 2. saj eKr kuni 5. saj pKr.

Vanim ja olulisim nende seas on ‘kaheksatuhandeline ületava mõistmise suutra’ (Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra) ning selle laiendatud ja täiendatud versioonid. Lühimad ja ühtlasi tuntuimad on «Teemantsuutra» ja «Südasuutra». Üsna omapärane on «Ühetähesuutra» (sanskriti keeles ekākṣarī-prajñāpāramitā-sūtra), mis taandab kogu ületava mõistmise õpetuse sümboolselt tähestiku esimesele tähele ja algvokaalile ‘a’.

Nende suutrate keskseks teemaks on ületava mõistmisega seotud mõistete käsitlus. Nende keskseks tegelaseks Buddha kõrval on Subhūti, kes ainsana õpilaste seas oli võimeline mõistma ületava mõistmise mõtet ja keda peetakse ka ajalooliselt budismi selle mõttesuuna alusepanijaks.

Ületava mõistmise suutrad sisaldavad paradoksaalset õpetamismeetodit tühjuse kontseptsiooni selgitamisel, bodhisattva ideaali ja kirjaliku teksti tähtsuse rõhutamist.

Keskne mõiste ületava mõistmise suutrates ongi ületav mõistmine, kus seda peetakse bodhisattva arengutee kõrgeimaks astmeks. Bodhisattva kümne taseme õpetuses vastab see kuuendale. Ületav mõistmine on vastukaaluks kõige põhilisemale meeleplekile, teadmatusele ehk rumalusele (avidyā), ning viib selle ületamisele.

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.