Tõde ja õigus II/XXII

Hoopis teist laadi mees oli matemaatika-õpetaja Kurlov. Tema ei kaldunud kunagi asjast kõrvale, ei lausunud kunagi asjata sõna. Nagu aurugrammofon võristas ta musta tahvli ees seistes kriiskaval häälel arvusid ja valemeid, kirjutades ja kustutades. Nõnda vältas see tunnist tundi peaaegu kogu poolaasta, ilma et ta kunagi oleks küsinud, kas temast midagi aru ka saadakse või mitte. Alguses imestasid õpilased, kui soravalt võib algebrast ja geomeetriast rääkida, aga siis tülpisid nad kuulamast ja hakkasid elama oma elu. Nõnda poolaasta lõpuni. Siis hakkas õpetaja äkki küsima ja nüüd lendasid kahed, ühed, nullid, eriti just need viimased kaks, sest midagi ei armastanud härra Kurlov nii väga kui just ühte ja nulli. Tema ülesandedki, mis ta luges väikeselt lehekeselt ette, leidsid oma lahenduse ikka kas ühes või nullis. Ja õndsa naeratusega ütles ta õpilastele:

„Teie teete omale asjata raskusi, aga nüüd näete isegi, kui lihtne see on: aina null või üks. Ja aitab sellest, sest nende kahe vahel seisab lõpmatus. Mõistate?“

Aga õpilased ei mõistnud nulli ja ühe vahelisest lõpmatusest midagi, ei tahtnudki mõista, sest neil polnud lõpmatut põrmugi vaja. Sellepärast pidasid nad isekeskis aru ja pöördusid Ollino poole palvega, et see räägiks härra Maurusega uue matemaatika-õpetaja saamiseks. Aga kui härra Maurus sellest kuulis, ilmus ta klassi ja ütles:

„Miks tahate teie uut õpetajat? Kas siis ka kõige targem inemine teile ei kõlba? Mina maksan temale kallist raha, ja teie ütlete, mina ajagu ta ära. Kuhu peab härra Maurus targa inemise ajama? Algebra pole ometi usuõpetus, kus iga ristiinemine võib viis saada. Ei, algebra pole mitte usuõpetus. Pealegi käib see tark inimene suurte meestega läbi. Kõrgete meestega! Kuidas võib härra Maurus temale öelda: enam ma teile kallist raha ei maksa, sest minu poisid on nii rumalad, et ei saa teie tarkusest aru, mis on nulli ja ühe vahel. Võin ma talle nõnda öelda? Ei, härra Maurus ei või nõnda öelda, sest siis läheb see tark inemine oma suurte meeste ja naiste juure ja ütleb neile: „Härra Mauruse kool on üks väga halb kool, sest tema poisid ei saa algebrast aru ja härra Maurus ei maksa mulle enam raha.“ Nõnda ütleb ta. Aga mis pean mina neile suurtele vastama, kui nemad minult küsivad? Võin ma vastata: „Ei, suured härrad, minu kool on hea, aga minu poisid on halvad?“ Muidugi ei või. Nõnda siis: härra Kurlov jääb. Sest kes on siin direktor? Härra Maurus on siin direktor; aga mis direktor ütleb, see peab sündima.“

Ometi ei sündinud see nõnda, vaid pisut teisiti, sest mõne päeva pärast pidas Tigapuu järgmise kõne:

„Poisid, kas teate, mis on patronaadiõigus? Ei tea? Muidugi, teie elate ju pimeduses. Koolipoisid elavad pimeduses! Aga nemad peavad elama valguses, sest kool on valgus. Patronaadiõigus on niisugune õigus, et mõisnik valib kogudusele õpetaja. Aga seda ei pea enam olema, sest meie ei ela enam pimeduses. Haridus on valgus ja, kui mõisnik ei pea kogudusele õpetajat valima, vaid seda peab kogudus ise tegema, miks peab siis direktor koolmeistrid valima? Kas meie oleme halvem kui kogudus? Meie oleme nii-öelda haritud inimesed, oskame kõik vene keelt, aga kas kogudus oskab vene keelt? Peale paari koolmeistri ja vallakirjutaja ei oska keegi. Sellepärast siis maha patronaadiõigus! Maha mõisnikkude vägivald! Maha härra Mauruse omavoli, sest tema pole ometi mõni mõisnik! Tema vanemad olid lihtsad koguduseliikmed, ei osanud vene keelt ega midagi. Aga meie oskame, sest meie oleme haritud. Sellepärast siis: kes minuga ühes nõus, tõstke oma parem käsi üles, mitte pahem, sest haritud inimene tõstab ikka parema. Tähendab, kõik on minuga ühes nõus. Tänan teid! Nii siis: tänasest päevast peale, meie enam lõpmatuse tundi ei ilmu, sest meie hakkame streikima. Koolidirektorite patronaadiõigus peab kaduma igaveseks ajaks! Räägin ma õieti? On mul õigus? Tähendab — tehtud! Lõpmatus peab kaduma — ühes oma nulliga! Ja pidage meeles: mul on teie sõna. Kes oma sõna ei pea, saab seda.“

Tigapuu sirutas kateedrilt koolivendade poole oma tugeva rusika, sest see oli tema patronaadiõiguse sanktsioon. Järgmisel päeval istus härra Kurlov kahes klassis üksinda. „Lõpmatus ootab nulli ja ühte,“ naersid poisid. Ka teise päeva tunnid istus õpetaja kannatlikult läbi ja kirjutas nime raamatusse, et oleks õigus tasu saada. Kolmandal päeval teatas ta asjast härra Maurusele. Nagu maruhoog tormas see järgmisel hommikul klassi, kui seal istus parajasti Kresku.

„Millest te praegu rääkisite?“ küsis direktor õpetajalt.

„Meil on Pauluse teekond käsil,“ vastas see.

„Ma küsin, millest te rääkisite, mitte mis teil käsil,“ ütles direktor kärsitult.

„Kilpkonnadest, vähkidest ja teistest kõva koorega jumala loomadest, sest need on vanad ja auväärt loomad,“ seletas õpetaja.

„Seda muidugi,“ arvas härra Maurus, „aga mis on vähkidel ja kilpkonnadel Paulusega tegemist?“

„Küll ikka,“ seletas õpetaja muheda naeratusega. „Sest Paulus pidi võitlema inimeste südamete vastu, mis olid kõvad nagu kilpkonna koor, sellest siis see jutt kilpkonnadest ja teistest kõvakoorelistest tähendamissõnana.“

„Jajah,“ oli härra Maurus nüüd nõus. „Kõvad südamed… Väga õige!… Tähendamissõna… Aga millest ma tahtsin rääkida?… Warten sie, warten sie…“

Ta sulges silmad ja laskis pea veidi norgu, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu tuletaks ta midagi meelde. Aga kui kogu klass rippus tema suletud silmade küljes, avanesid need äkki ja vahtisid kurja pilguga üle prillide õpilastele vastu.

„Tigapuu, miks olete puudunud matemaatikatundidest?“ küsis härra Maurus.

„Ega mina üksi puudunud, härra direktor,“ ütles Tigapuu.

„Vastake küsimusele: miks puudusite kolmest viimasest tunnist?“

„Terve klass puudus,“ vastas Tigapuu.

„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole. „Teie olete tark inemine, teil on täis aru peas. Kas härra Maurus küsis selgesti või ei küsinud? Küsis selgesti. Väga hea! Tänan teid!“ Ta raputas õpetaja kätt. „Aga siis on ju see inemine seal, see Tigapuu, kellest härra Maurus on teinud juba peaaegu koolmeistri, siis on see seal päris hull. Sest mis ma küsisin? Kes mäletab? Kes võib korrata? Paas, ütelge teie, sest teie olete kõige pikem; teie sõnad kostavad hästi, teie sõber Tigapuu kuuleb siis õieti. Härra Maurust ta ei kuule, põrmugi ei kuule, sest härra Maurus on liig lühike, palju lühem kui see siin.“ Ja õpetaja poole pöördudes küsis ta: „Kas härra Maurus on lühem kui see inemine siin?“ ning saanud jaatava vastuse, jätkas ta: „Kuulsite nüüd: härra Maurus on lühem kui see pikk siin. Aga kas teab keegi selle pika nime? Härra Maurus on unustanud, sest temal on paremaid asju meeles kanda kui sihukse pika nime. Mis? Paas? Warten sie, warten sie.“ Direktor pani käe otsa ette, nagu tuletaks ta tõepoolest midagi meelde. Siis ütles ta: „Üsna õige! Selle pika nimi on Paas. Tema oli enne seal all, teate, kus istus kord see lätlane, see Pealõikaja, tähendab — see juukselõikaja. Härra Maurus pidas teda armu poolest, õpetas talle ladina keelt, et ta oskaks paremini päid lõigata. Tema järel tuli see pikk sinna alla. Aga nüüd istub ta siin, nagu oleks ta juba oma võla härra Maurusele tasunud. Võla ja selle protsendid! Aga see pikk ei ole seda mitte teinud. Tema ei taha ka härra Mauruse sõnu oma sõbra Tigapuule korrata, et see kuuleks ja õige vastuse annaks. Aga ehk puudusite teie ise ühes Tigapuuga tundidest? Kas teie saate härra Mauruse küsimusest aru või olete ka teie hulluks läinud?“

„Saan aru,“ vastas Indrek.

„Miks te puudusite?“

„Sellepärast, et me otsustasime nõnda,“ vastas Indrek.

„Kes meie?!“ karjus direktor. „Meie härra Maurus pole seda kunagi otsustanud ja ainult meil on siin otsustada. Kes on see meie, kes siin otsustab? kes?“

„Meie kõik,“ vastas Indrek. „Terve klass, kaks klassi.“

„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole ja raputas nõnda oma halli pead, et näpits langes ninalt. „Terve klass! Kaks klassi! Terve härra Mauruse kool! Kool otsustab mitte enam tundi minna! Aga see on ju mäss, see on sotsialismus, mis vene tudengid meie korralikule maale sisse toonud. Viljaga tuleb maale vene kapsas, see rakvere raibe, tudengitega linna sotsialismus ja mäss. Ah seda te käitegi vürstiga sealt venelaste ja nende lõhnavate naiste juurest otsimas! Vene naised õpetavad teile oma haisuga sotsialismust!“

Aga Tigapuu vastas suure üleolemisega:

„Härra Maurus, see ei ole ju sotsialismus, vaid patronaadiõigus.“

„Mis?! Mis see oli? Patronaadiõigus?“ karjus härra Maurus ja hakkas laudade ees edasi-tagasi jooksma, nagu oleks tal jalgealune äkki palavaks läinud. „See inemine ajab mu hulluks, tema ajab ikka mu hulluks! Hull ajab hulluks! Patronaadiõigus ja nemad ei tule tundi! Herr Schnellmann, Herr Schnellmann, sagen Sie mir schnell, kumb meist on hull, sest teine meist peab hull olema?“

Aga härra Schnellmann naeratas muhedasti oma valgesse habemesse, raputas nagu veidi pead ja ütles:

„Ärge minult küsige, härra Maurus, minu vana pea ei hoia midagi kinni.“

Nõnda ei saanudki direktor teada, kumb on hull, kas tema või Tigapuu, ja sellepärast karjus ta üsna hullumeelselt edasi:

„Patronaadiõigus ja nemad ei tule klassi! Aga mina ütlen neile, ja minu aru on alles selge, härra Mauruse vana aru on alles selge, kui ta ütleb: patronaadiõigus ja kõik olgu klassis! Minu juures, jumal tänatud. maksab alles patronaadiõigus ja kes seda tänini pole teadnud, see saab seda teada. Kõige pealt saavad teada need pikemad ja targemad, need, kes kipuvad teisi õpetama. Minu majas valitseb alles kõrd ja subordinatsioon. Homme peavad kõik tunnis olema!“

Seega lahkus direktor. Ja et kell kuulutas tunni lõppu, ütles härra Schnellmann:

„Tuleval korral lähme siis siit edasi, ikka püha Paulusega, ikka Paulusega.“

Ja ta võttis oma testamendi ning läks härra Maurusele järele. Tema kannul astus Tigapuu, kes jäi uksele harkisjalu seisma ja ütles:

„Kõik jäävad klassi, sest meie seas on äraandja.“

„Mina mitte!“ hüüdis Lible.

„Just sina see oledki,“ vastas Tigapuu, „sest kes su käest küsis. Poisid, võtke ta kinni! Andke ta minu kätte!“

Aga juba oli Lible käpuli laudade all ja vilksas paigast paika, kuna ta ise karjus:

„Mina ei ole, mina ei ole!“

„Oled,“ ütles Tigapuu ja tahtis hakata põgenikku püüdma.

„Lase ta olla, mis sa tühjast,“ peatas teda Indrek. „On ju parem, kui vana kõik teab, meil enestel pole vaja seletada.“

„Äraandja peab oma palga saama,“ ajas Tigapuu vastu, kelle käed oleksid nagu kihelenud.

„Seni kui ta ise kaasa streigib, las ta olla,“ ütles Indrek. Sellega oldi üldiselt nõus.

„Mina streigin kaasa!“ hüüdis Lible laua alt.

„Hea siis küll,“ vastas talle Tigapuu. „Võid laua alt välja tulla. Aga hoia oma nahk, kui sa peaksid klassi minema.“

„Eluilmas ei lähe!“ kinnitas Lible nähtavale ilmudes.

Nõnda kestis streik endist viisi edasi ja härra Kurlov istus üksinda klassis. Ja kuigi härra Maurus mõne poisi kinni püüdis ja tundi tiris, siis vastas see üksisõnu: „Härra õpetaja, mina täna tundi ei mõista.“ See oli kogu tarkus, mille Kurlov oma õpilastest välja pigistas. Nõnda jännati paar nädalat, siis lõppes õpetaja kannatus ja ta loobus õpetamisest härra Mauruse asutises. See oli ammuoodatud lahendus mitte ainult õpilastele, vaid ka direktorile, kuigi ta tegi väga kurva näo, seletades Tigapuule ja Indrekule kui eestvõtjaile:

„Teie olete targad inemised, aga teie ei tea, mis teie teete. Teie ajate härra Maurusel kõige targema koolmeistri ära. Aga mis peab see tark koolmeister nüüd ütlema? Kas ta ei pea ütlema, et härra Mauruse koolis mässatakse ja tehakse sotsialismust?“

„Aga ma ju ütlesin kohe, et see pole mäss ega sotsialismus, vaid ainult patronaadiõigus,“ seletas Tigapuu asjatundlikult vahele.

„Oli veel hea, et see patronaadiõigus,“ arvas direktor, „aga muidu oleks jumal teab mis. Siiski seda ütlen ma teile: õige ei ole see mitte, mis teie räägite patronaadiõigusest, sest kool ei ole kogudus. Kas kogudus õpib ladina keelt või algebrat? Ei õpi. Kogudus ei õpi ülepea midagi. Kogudus matab ainult surnuid, ristib lapsi ja peab pulmi, kui tema tahab jumalale suremata hingesid ja keisrile alamaid saata. See on tema asi. Noh, aga milleks siin see patronaadiõigus, kui on ainult lapsed ristida, surnud matta või pulmad pidada ja keisrile alamaid muretseda? Ei, selleks pole ühtegi patronaati ega tema õigust vaja. Hoopis teine asi on härra Mauruse kool, hoopis teine! Siin on algebra ja geomeetria, ladina ja kreeka keel, Pauluse teekonnad ja muud niisugused asjad. Sellepärast peab siin patronaadiõigus jääma. Ja nõnda võtsin ma teile uue kooliõpetaja — noore, ilusa, pika ja targa, veel targema kui see, kes ära läks. Pealinnadest on ta küll välja saadetud, aga meie linnas võib ta, jumal tänatud, veel oma tarkust näidata. Ainult kroonukoolides mitte, sest need ajavad rumalamatega läbi, kroonuasi. Aga härra Maurusel pole veel kroonut, siia võib ta tulla. Nii et homme on esimene tund. Teid kahte tahtsin ma küll hoopis ära saata, aga härra Maurus on targem kui tema poisid. Kuhu peab ta noored inemised saatma, kes tahavad õppida? Kelle härra Maurus minema ajab, seda ei võta enam keegi vastu, sest härra Maurus on ilmas viimane varjupaik. Aga viimasest varjupaigast ei pea kedagi välja ajama, sest siis läheb ta vargile, siis läheb ta röövima. Peab härra Maurus teid ajama vargile? Peab ta tegema teist röövlid? Te olete targad inemised ja mõistate isegi, et parem minge klassi ja vaadake, kuis te selle uuega hakkama saate.“

See uus oli tõepoolest noor, sirge ja pikk, aga tema ilu rikkusid prillid, mida ta pidi kandma oma tuhmide, peaaegu elutute hallide silmade pärast.

„Ah teie ajasitegi härra Kurlovi minema?“ ütles härra Molotov, kui direktor oli klassist lahkunud. „Kes oli teil ninameheks?“

„Tigapuu! Tigapuu! Paas!“ kostsid hääled ja näpud näitasid nimetatuile.

Härra Molotov astus kordamööda ühe kui teise ette, vahtis neile oma tuhmide silmadega uurivalt näkku, pöördus siis ümber, jäi musta tahvli ette seisma ja kiskus läbi hammaste:

„S-sead niisugused! Jumala eest s-sead! Ja ärge arvake, et ma seda halvasti mõtlen,“ pöördus ta klassi poole, „ei, vaid puhtast südamest, päris puhtast südamest. S-sead, mis sead! Muide, Kurlov on idioot, tunnen teda, lumememme peaaju, matemaatikast mitte vähematki aimu! Täielik koolipapa, pane või professoriks, sinna kõlbab! Mina aga ei tule teie juurde kui õpetaja, vaid kui seltsimees. Mitte kui sõber, sest sõpru valin ma, seltsimeheks on mulle aga iga tohmuski, sest mina olen sotsialist. Teie imestate? Ükskõik. Kui te enne pole sotsialisti näinud, siis vaadake. Aga sotsialismi ma teile õpetama ei hakka, nagu kardab teie direktor, see jahupea — jumala eest, täielik tainapea, võite talle enesele öelda, kui tahate — ei, sotsialismi ma ei õpeta, sest seda ei tunne ma isegi veel küllalt hästi. Aga sotsialist olen ma südame poolest ja matemaatikat tahan ma teile õpetada. Seega oleme asja juures. Kus on klassiraamat? Õpilaste nimed? Priimus, mis olete läbi võtnud? Soo, nii. Eks näeme, mida mõistate.“

Ta hakkas nimestiku järele kordamööda musta tahvli ette kutsuma. Aga polnud ühtegi, keda ta poleks varsti kohale tagasi saatnud, ühes sõnadega:

„Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! Ja ise tahate minu seltsimehed olla ning saada minu sõpradeks. Mis sõber võib olla inimene, kes on matemaatikas idioot? Ja mis seltsimees? Kas on ilma matemaatikata maailmas tõde? Kas on ilma tõeta ausust? Ilma aususeta otsekohesust? Kas mina räägiksin teiega nõnda, kui mina oleksin nagu teiegi matemaatiline idioot? Rääkis Kurlov teiega nõnda? Nimetas ta teid seaks, vasikaks või tainapeaks? Ei, tema nimetas teid härradeks, ma tean. Räägin ma tõtt? On mul õigus? Kui härra Kurlov ütleb: siga või vasikas, siis ta sõimab, aga kui mina ütlen teile: idioot või tainapea, siis räägin ma ainult tõtt, puhast tõtt, matemaatilist tõtt, mis on puhtaim tõde, sest temas pole midagi muud kui ainult tõde. Sellepärast on ta otse vastand usule, mis on ainult muinasjutt kolmest surnud vaalist, millel kiigub maailm. Ergo — usk on matemaatiliselt absoluutne vale, matemaatiline vale. Niisugune on usu ja matemaatika vahekord. Seda ütlen teile kui sotsialist. Teine asi muusika. Igas leierkastiski on rohkem tõtt kui muinasjutus kolmest surnud vaalist, sest leierkastil on osa matemaatikast, mis on sfääride muusika. Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju. Selleks tulete täna õhtul kell viis minu juurde, sest mina tahan teist teha esimesed inimesed härra Mauruse kooli. Mõistate? Esimesed inimesed, kes taipavad, mis sadajalgne on pi ja mis ninasarvik logarütm. Kuulsite: kell viis! Mäe uulits 26. Kui ma kodu ei ole, astuge sisse: uks on lahti; oodake, kuni tulen.“

Sellega olekski tänane tund lõppenud, kui poleks kerkinud küsimus eratundide tasust. Selle üle taheti selgusele jõuda, aga ükski ei julgenud esitada härra Molotovile sellekohast küsimust. Viimaks tegi seda Indrek teiste pealekäimisel.

„Mis?! Mis te ütlete?“ karjus Molotov ja kargas kahe käega Indrekule rindu kinni. Ja kui see oli oma küsimust korranud, laskis õpetaja tal rinnust lahti ning möirgas talle otseteed näkku:

„Teie olete lontrus! Teie kõik olete lontrused! Härra Kurlov oli teile paras ja ka härra Maurus on teile paras! Ja mina, idioot, ütlen neile ilusti seltsimehelikult: kell viis tulge minu juurde. Astuge sisse, uks on lahti; oodake, sest mina tahan teile inimese jume anda, mina tahan teie otsaesiselt kustutada loomamärgi. Aga nemad: mis see maksab? Kuradite kurat! Kelleks te mind õige peate? Ja teie, seamolu, teie. Hall orikas, kas teil ei olnud häbi seda minult, oma seltsimehelt, küsida? Ei olnud häbi? Või ei pea teie mind oma seltsimeheks? Aga kuis ma saan siis teist inimesed teha, teie kaheharalised neljajalgsed? Kas hakkab keegi raha eest tegema loomast inimest? Isegi saksa professor ei tee seda, aga sakslane teeb raha eest juba kõik. Mina ammugi mitte, sest mina olen sotsialist ja käin läbi ainult omasugustega. Kui teie asemel istuksid siin naised või ninasarvikud, isegi siis talitaksin ma, nagu nad oleksid mu seltsimehed. Aga teie olete ometi pisutki paremad kui naised, sest neil pole muud kui tönn lahti. Ei saa õieti suudki veel paotada, juba uluvad. Ja teie, puupead, samuti. Ütlen teile selges vene keeles: kell viis, uks on lahti, oodake; aga juba neil hirm nahas — nüüd teeb paljaks, nüüd röövib puhtaks, nüüd oleme kõrilõikaja küüsis! Aga kus on siin rahast juttu, teie vaimunõtruse patsillused? On siin korjuse soojalehkugi röövimisest, teie ajuhärmatise prillimaod? Mõistate, oinapead? Sellepärast — tulevikus mind mitte enam haavata, sest mina olen kõrge inimsoo esindaja sfäärilises muusikas. Kell viis ja otseteed uksest sisse. Koputada pole vaja. Lamp on laual, tikud võtke ise kaasa. Kui õli ei ole, tooge, pudel ukse taga seina ääres. Olge nagu kodu: mina olen sotsialist.“

Sellega lahkus härra Molotov oma esimesest tunnist ja peaaegu kogu klass hüüdis talle nagu ühest suust järele: „Hall orikas!“ See nimi näis eriti just sellepärast talle hakkavat, et tal olid süsimustad lokkis juuksed, samuti ka mustad kulmud ja vuntsid. Aga õhtul tahtsid kõik Halli Orika juurde minna, peale sakslase Unteri, kes oli Moskva vabrikandi poeg ja kes arvas, et eratunde võib ta rahagi eest võtta, pealegi palju vähema sõimuga kui härra Molotovi juures.

Härra Molotovi korter osutus kuski kolmandal korral katuse all, kuhu viisid pimedad ja järsud trepid, mida õpilased pidid õhtul valgustama tikutulega, kui nad ronisid üksteise kannul juhatatud ukse taha. Toas valitses vaikus, läbi lukuaugu polnud valgust märgata. Peeti tasakesi aru, kas uksele koputada või lihtsalt sisse minna, nagu Molotov käskinud.

„Hoidke eest!“ hüüdis viimaks Tigapuu ja trügis teiste vahelt läbi ukse poole, mille avas suure mürinaga. „Tulge sisse,“ ütles ta toas, „mina olen sotsialist, koputada pole vaja,“ sest ta oli juba tikust tuld tõmmanud ja näinud, et tuba on tühi.

Tuba tundus külm. Külm oli ka must raudahi nurgas. Et tikutuli liiga ruttu kustus, siis taheti lamp põlema panna, aga see oli kuiv, nagu Molotov ette hoiatanud. Õlipudel ukse taga oli tühi ja korgita. Ei aidanud muud, kui pidi raha kokku panema ja õli tooma. Et Molotovi ennast veel ei ilmunud, siis hakati puid otsima, et ahju kütta. Aga ka puid ei olnud. Viimaks saadi sületäis kojamehelt.

„Nüüd oleme majamehed,“ ütles Tigapuu ja istus tooliga küdeva ahju ette.

Aga teised ei võinud samasugused majamehed olla, sest neil puudusid istmed. Nemad pidid enamasti kõik seisma või põrandal kükitama. Nõnda oodati õpetajat. Aga kui ahi sai küdenud ja tubagi läks juba soojaks, ilma et Molotovist oleks kippu või kõppu kuulda olnud. ütles Indrek:

„Hall Orikas on tõepoolest ainult hall orikas.“

Selle arvamusega mindi lõpuks trepist allagi ja Tigapuu oleks tahtnud toaukse kui ka kuuma ahju ukse pärani lahti jätta, et Molotovil poleks võimalik nende muretsetud soojust kasutada. Aga teised ei olnud sellega nõus ja nõnda suleti toauks korralikult, nagu oli varem kinni keeratud ahjuukski.

„Kas ma teid eile oma juurde kutsusin?“ küsis Molotov järgmises tunnis ja, kui sai klassilt jaatava vastuse, ütles ta: „Sellepärast siis! Mina mõtlesin ja mõtlesin, kes küll minu toa on soojaks kütnud ja lampi õli valanud. Nii! Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema. Oleks te ainult õli lampi pannud, siis oleksin ma teadnud, et tuldi tundi; aga et ka ahju oli köetud, siis ei teadnud ma midagi arvata. Sest et teie niisugused sead olete, et minu ahju kuumaks kütate, seda pole üheski valemis ega teoreemis. Aga tulge täna, täna olen ma tingimata kodu.“

Peale selle pöördus ta sakslase Unteri poole ja ütles sellele:

„Ah teie, põrsas, käisite minu peale direktorile kaebamas, mina olevat teid sõimanud. Mina teid, ritsikat, sõimanud? Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist. Aga teil, pehkinud pudrutambil, on, jumal tänatud, kõik karvad alles, mis tõendab, et ma teid, oina äbarikku, pole mõelnudki sõimata. Paar seltsimehelikku grammatilist oskussõna, see on kõik. Seda taipas härra Mauruski oma idiootilise moluga. Aga nagu soovite, härra Ober, lontrustega võime ka lontruste keelt kõnelda. Mul ükskõik.“

Kui poisid õhtul uuesti Molotovi juurde ilmusid, istus ta kellegi habemikuga lauas ja oli ägedas vaidluses. Laual seisis peaaegu tühi pudel ja kaks klaasi, nende kõrval paber suupistete jäänustega.

„A-a!“ hüüdis Molotov poisse nähes. „Minu uus oinakari, millest peab saama täieõiguseline ja ülev inimsugu.“ Ja külalise poole pöördudes lisas ta juurde. „Tähendab järgmise korrani, enam pole mul aega.“

Ta andis võõrale kätt ning lükkas ta uksest välja. Siis pani ta pudeli ja klaasid ühes suupistega lauaotsale vastu akent ning ütles:

„Istuge, kuhu keegi saab. Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas nad ei sigi — aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe. Tõmmake säng lauale lähemale.“

Kui poisid kõhklesid, ütles Molotov ägedalt:

„No mida te, lontrused, ootate? Sohvat? Ainult kõrilõikajad istuvad sohval, ainult vereimejad. Või arvate, et Venemaal jätkub varandust kõigile sohvaostmiseks? Kui viisud ja vildidki jalga saaks, oleks jumal tänatud.“

Viimaks tegi Molotov õpetusega algust. Aga juba natukese aja pärast ütles ta:

„Teate, vennikesed, ma olen purjus. Jumala eest! Esiti ei saanud aru, aga niipea kui puudutan matemaatikat, tunnen kohe. See on minu mõõdupuu. Matemaatika nõuab kainet pead, sest matemaatika on ju ise nagu üks klaas viina teise järele. Mõistate? Pole midagi parata, peate veel kord uuesti tulema; siis olen ma tingimata kodus ja ka kaine. Mina ei saa muidu, kui pean asjale nii-öelda sisse elama; saate aru? Kaks esimest tundi kuluvad ikka sisseelamiseks, siis hakkame peale. Kolme armastab jumal.“

Poisid tulid pikkade nägudega alla, kes naeris, kes sülitas, ja kolmandal korral oli neid palju vähem, kes võtsid vaevaks Molotovi ukse taha minna. Aga just nüüd võttis õpetus õige alguse, läks hoosse. Ja juba mõne tunni pärast ei puudunud enam ükski poiss Molotovi eratunnist, isegi sakslane Unter mitte. Matemaatika tekitas nagu vaimustust, temas sündisid nagu unistusedki, kristallina täpsed ja selged.

„Peatage mind, kui te aru ei saa,“ kordas Molotov õpilastele aeg-ajalt. „Olen igale oinale matemaatilised oimud kasvatanud, kasvatan ka teile, nii et lust hakkab teiega töötada.“

Tõepoolest hakkaski kõigil lust töötada, nagu oleks keegi neid endid või matemaatika ümber loonud. Sest polnud midagi, et Molotov sõimas endist viisi; sellega harjuti varsti, Untergi harjus. Aga Molotov ei võinud kaua aega unustada, et see oli käinud tema peale kaebamas. Sagedasti pöördus ta selle juurde tagasi. Kord ütles ta:

„Milline nähvits! Tema ei kannata vene keelt! Isegi naised kannatavad välja, kui mina nendega vene keelt kõnelen. Esiti on pirr lahti, aga pärast ei midagi. On mul üks kuski seitsmendas: pikk ritv, peaaegu minu tutini; kui käib, siis nõtkub teine nagu vedrudel. Ja mis te arvate, mis ma ütlesin talle? Ainult linalakk — ei muud midagi. Ära minestus! Saate sellest aru: Linalakk — ja tema pikali! Muidugi mitte just pikali, sest enne sain mina jaole, panin ta pingile istuma. Kisa, kära, nutt, ulgumine, auhaavamine! Mina ja au haavanud! Aga teate, kuis nüüd? Punastub ainult, kui ütlen: linalakk. Punastub, nii et paistab läbi riietegi. Jumala eest, just nõnda!“